Kindel pole kindel

Seda ma kartsin, et nutitelefoni omamine toob kaasa ka nutisõltuvuse. Siin ma nüüd olen – nii kui üks kõll käib, kohe telefon näppu ja vaja vaadata, kes-mis-kus-millal :D Vaatamata sellele, et ise ma ühtegi mängu ei mängi, ei telefonis, ega ka arvutis, siis saan täiesti aru sellest noorte-laste telefonilembusest. See nagu imeb endasse üsna kiiresti, kusjuures ajataju kaob samakiirest kui vabastad ekraani parooli alt.

Ühte mängu olen ma siiski mänginud, see oli Spider Solitaire, iga päev pidin vähemalt korra ühe tiiru ära laduma. See oli mul isegi ennustamise eest, et kui saan tiiru hästi laotud, siis läheb hästi ja vastasel juhul kehvasti :D Selline usk oli. Tänaseks olen selle maha jätnud, kuna uues arvutis ei ole minu õnneks (õnnetuseks) seda mängu sees ja selle hankimisega ei ole hakanud vaeva nägema. Panen siis teistsuguseid endeid tähele ;)

Kui aga telefoni juurde tagasi minna, siis enne nutitelefoni omamist olin üsna kindel, et pilte tehakse fotoaparaadiga ja mina telefoniga pildistama küll ei hakka. Ja mida ma nüüd teen, käin ja vaatangi asju pilguga, et kas sellest saaks huvitava kaadri :D Eile näiteks pildistasin kuud läbi oksavihu. Silmaga vaadates oli see selline müstiline vaade, pidin kohe ühe klõpsu tegema. Välja tuli selline pilt, mis tõestab, et õhtud on ikka jätkuvalt mustjalt pimedad, kuigi lootusekiir valguse poole juba koidab ;)