Täiskuu ja kodune olemine

Täiskuuaeg on unenägude aeg, mil unedes on igasugust jampsi, sõna otseses mõttes. No kust sai minu unemaale ammu-ammu-ammu surnud naabritädi, keda ma tegelikus elus ka ainult paar korda ehk olin kohanud. Ta oli kodune inimene, väljas ei käinud, asju ajas mees ja mina nägin teda vaid siis, kui lapsena marti-katri jooksime. Nüüd oli ta aga minu unenäos täiest tegev. Isegi üles ärkasin öösel sellepeale. Jõudsin vaid mõelda, et küllap tuleb ilmamuutus ja jäin uuesti magama. No ja täna ongi käes see muutus, näeme nüüd tuisust talve ka.

Muidu pole aga mingit muutust. Pigem on kõik stabiilne ja ongi hea. Kodust nii väga välja ei kipu. Tegelikult ikka kipuks ka, aga talvel kulub selleks liiga palju energiat, nii et las olla, tegelen koduste toredate asjadega. Ja neid asju ikka jätkub. Eile olin lihtsalt. Enne seda küpsetasin kringli, mille täidiseks sai õunad+kõrvits+kaneel ja pärast oli raske sellest mööda käia. Eks see küpsetamine on endale ka nuhtluseks, aga juba lõhnapärast peab küpsetama. Pole õige kodu kui pole toidutegemise lõhna majas.  

 Lihtsalt olemine sisaldas aga Eesti Naist,raamatut, telerit, telefoni ja vardaid.

 

Eks see minu blogi kipubki lihtsalt olemise blogiks ära minema, käsitööd näitan üha vähem. Mitte et ma midagi ei teeks, teen küll, aga valmis ei saa. Mõnel asjal on see viimane lihv andmata, ühte asja harutas kass, kui oli mänguhoogu sattunud ja see mul veel tagasitegemata, mõni asi on alles ideedemaailmas. Aga kusagil on ikka kõik tegemised olemas.