Õhtutuled akendes

Tean, et ma ei ole ainuke, kellele meeldib õhtutuledes akendesse pilku visata. Ilmselt meist enamusele meeldib. Ikka tahaks näha teiste elude sisse, kasvõi natukenegi, kardina varjust, üheks viivuks. Kusjuures mõni varjab oma koduse elu paksude kardinate taha, teised tõmbavad ruloo ette, kolmandad lasevad läbi õhulise pitskardina aimata elu ja neljandad elavad avalikult, ei mingeid kardinaid ega ruloosid. Otseloomulikult on neist neljandad minu lemmikud :D Loomulikult ei käi ma akende taga passimas, aga õhtuvalguses mööda linnatänavaid kõndides kõnnin pea viltu ehk pilk on pööratud akende poole, ja seda juhtub harva, liiga harva, kõnniks ja vaataks rohkem, kui oleks teised võimalused.

Oma kodus ma ei pea midagi varjama. Mulle tegelikult ei meeldigi kinnikaetud aken, tahan avatud vaatevälja, kardin piiraks seda ning ma tunneksin end ahistatuna. Sellepärast on igas toas meil kardinad pandud nii, et väljavaade on vaba. Üks ammune sõbranna käis kord külas ja arvas, et jummel, sul polegi kardinaid ees, vargad näevad, mis sul toas on ja siis hea sisse tungida. Mina aga arvan, et paksude kardinate tagune võib samuti uudishimu äratada. Olgu sellega kuidas on, aga seni on piilunud vaid metskitsed aknast sisse. Ühel talvel oli nende sõrajälgi ikka väga sageli õues. Üks võõras kass piilus ka kord verandaaknast sisse. See oli tõeliselt koomiline vaatepilt: istus ja vaatas, et mis siin peres ka tehakse :) Kui oleks kardinad ees olnud, siis kassi uudishimu oleks ka jäänud rahuldamata :P

Kusjuures ka enda õhtutuledes akent on väga tore vaadata, kah teler missugune – midagi on nähtaval ja miskit jääb ka varjule, kujutlusvõimele.