Liiga külm, et olla ilus

Nüüd kus väljas on külm-külm ja tegelikult ju oodatud talv käes, enam nii väga mõnus ei ole. Kogu ilu ja aur läheb soojategemisele, nii tuppa kui enesele. Olen ju teada-tuntud külmavares. Kusjuures külm on ka tööl. Kodus õnneks mitte, kuna katlakütja on hetkel kodus. Selgus, et tema jõudehetked hakkavad taas otsa saama, siis tuleb mul endal selle rolliga hakkama saada. Paraku olen aga väga vilets katlakütja. Puid panen sama moodi ja sama palju kui temagi, aga mina ei tea, kas ta loeb mingeid võlusõnu või teeb muud imevigurit selle töö juures, tema köetud tuba on alati palju soojem. Mina saan vee vaevalt leigeks. Kusjuures õpetaja on ta kõva, aga võlusõnu  ei avalda :D

Mingist ilust ei saa ka külmaga rääkida. Kuna tööjuures olen ühtses külmas temperatuuris hoitud, siis sulama hakkan kodus: põsed õhetavad, nina on punane, viimanegi ilunatuke on kadunud. Rääkimata sellest, et suur kampsun, kaela ümber mässitud sallid ja villased sokid ei ole just ka mingi peenutsev riietus.

Aga kui nüüd siin ennast kõrvale jätta, siis õues on tegelikult fantastiliselt ilus, selline karge ja härmas.