9. postitus

 

*Hoogu oli, indu oli ja tegin selle kevade esimese kaevetöö. Meile oli üks okaspuu siginenud ja kuna maapind on juba sulanud, panin puu mulda. Tema elujõus ma kindel ei ole, aga proovida ikka võib. Võib olla ei ole tema elujõud veel raugenud ja olukord lootusetu.

*Oli jällegi tore päev. Palju mõtlemist, et midagi ei unustaks (ununes küll), palju asjatmist ja suhtlemist. Mulle sobis hästi.

*Milline inimene paneb koera kasti ja paneb selle jõkke hulpima, pärast ütleb, et kahetseb. Seda väärastunud maailma on meil liiga palju.

*Hanede invasioon on alanud, terve taevalaotus oli nende parvesid täis.

*Sõbranna kutsus toredale üritusele, mis oli armsas restoranis. Oli õdus olemine, kuigi seltskond oli mulle suht võõras. Aastaid tagasi oleksin end ebamugavalt tundnud, aga vanuse kasvades see õnneks on muutunud. Oli teemasid, millest kõnelda. Elus esimest korda sõin n.ö toorest liha böff a la tartar. Maitses hea!

*Sopavangistus on lõppenud, vähemalt seekord sai kõnnitiir tehtud enamvähem puhta jalaga. Kohtasime luikesid, meie ustavaid paigalinde. Järv oli küll veel jääs, aga nad ootasid seal truult ja jälgisid olukorda.

*Vaipa läks ostma sõbranna, aga vaibaga koju tulin mina. Mine veel poodi :D Kodus avastasin, et üks samasugune on ikkagi puudu. Hakkasin siis helistama, et see poodi jäänud vaip ka mulle saaks. Vist saab.

*“Minu mäletamist mööda 1932. aastal lavastati ka Pal tänava poisse“, ütles Aare Toikka, kes on sündinud 65ndal aastal. :D Vaat kui pikk mälu! Igatahes teiste ebakohti tabab kõrv liiga hästi.

*Elan kaasa exvalla tegemistele. Minu meelest tehakse katastroofi toovaid otsuseid. Muutma peab, aga kas muutmise pärast ainult ja kas sellises ulatuses.

*Läksin lastele külla, et nad omakorda meile külla tuua.

*Madal talutare, memm praeb pliidil kotlette, tuba on madala lae ja väikeste akendega, kapipeal mängib väikeses vanas raadios Vikerraadio, ümberringi on rahu ja vaikus. Sellise pildi maalis mulle silmeette täna keegi. See kujutluspilt viis mind oma kodutaresse, naabrimemmede taredesse, kus oli kõik see sama: toidulõhn, vaikus ja kodusoojus. Meie argipäeva rutus on juba sellised tähelepanekud väärtus.

*Töökoha sünnipäev on mingil moel nagu iseenda sünnipäev – toredaid soove ja häid vestlusi täis.

*Võtsin taas ette kappide tuulutamise, et asjade kogust vähendada. Olen oma kraami küljes üsna kinni, see on vast ka nõuka-aja taak. Kuid seekord isegi suutsin midagigi vähendada. Vaatan, et mu lapsed suhtuvad asjadesse hoopis vabamalt. Tänase põhjal aga järeldan, et päris lootusetu pole ma ise ka.

*Tomati seemned panin mulda. Nüüd jääb ootus. Ametlik aiatööde hooaeg on avatud.

8. postitus

 

*Lumi oli suusarajad ära katnud ja pidin uued sisse suuskama. Hästi mõnus oli teha neid ringe ja mõlgutada mõtteid nii olnust kui olevast. Meditatsioon ja liikumine, kaks ühes.

*Fb jagamismänge tasub mängida. Mul küll õnne ei ole palju olnud ja ega ma ei jaga ka iga päev, aga võitsin hiljaaegu kontserdi piletid ja täna oli see päev, mil Alexela kontserdimajas mängis Budapesti mustlasorkester. Oli päris tore. Ma ju nii suur fänn ei ole, aga sellegipoolest oli meeleolukas. See aasta on üldse kuidagi orkestrite lainel, see oli juba kolmas kuulda ja näha.

*Eile õhtul hilja koju jõudmine on tänane väsimus. Aga õhtul vedasin end sellegipoolest joogasse ja olen tänulik endale selle eest. Nii lihtne on mõelda, et ei saa, ei suuda. Aga tegelikult ei pea alluma alati igale väsimuse tundele, sest see läheb üle, kui vaatenurka muuta.

*Üks minu lemmikblogija pani oma konto privaatseks. Siiralt kahju. Ta oli kuidagi nii ebamaiselt kunstiline ja huvitava mõttemaailmaga. Esimene reaktsioon oli talle kirjutada, aga siis mõtlesin, et jummal, ma ei pea teise inimese elu küljes nii kinni olema, lasen vabaks, või otsin järgmise, kelle külge end pookida :D

*Kolmas õhtu kodust eemal. Olen viimasel ajal nii vähe aega kodus. Nii on lihtsalt sattunud. Eks see mind pisut häirib küll, sest kodu on armas, kuid mulle meeldib ka osaline olla paljudes koduvälistes tegemistest, ettevõtmistes. Trenn on vaba valik, aga loobuda ei taha, kogukond on oluline ja tahan aidata, mõni etendus on vajalik juba emotsionaalselt. Tänane kogukonnavärk oli kenasti hallatud ning hea maik jäi sellest meeltesse.

*Pakkisin hommikul terve hunniku kotte auto peale, et neid järgemööda linnas maha poetada. Uuskasutuskeskus-laps, vennalaps-tädike-sõbranje. Programm oli tihe.

*Ometi kord kodune päev, mis võimaldas mingi korra taas majja luua. Kes selle korra ära viib, aru ma ei saa. Kass ilmselt :D

*Unustasin lõunaeine koju, sukapüksid läksid katki, trenn jäi ära. Pisiasjade kokkulangemiste jada J

*Väga suur tuul tõusis õhtuks. Jõudsin enne oksad oma punutise jaoks ära varuda, muidu oleks tuulega rinda tulnud pista. Aga punudes selgus, et valed oksad. Jääb siis homsesse või ülehomsesse või üleülehomsesse see punumine.

*Lumi kahaneb silmaga nähtavalt. Eilsest punumisest jäi hinge kripeldama miski, seega suundusin taas metsa uusi oksi hankima. Päris mitu tundi pusimist ja sai parem korv küll. Pisike visaduse poeg minus ikkagi pesitseb J

*******

 

*Nii palju tegemisi on ilmast-ilma ja aeg kulub omasoodu. Trenni aega pole ma pikemalt endale võtnud. Täna ma seda tegin. Kartsin hullemat, no et olen rooste läinud. Aga ei olnudki.

*Talv hakkab peaaegu otsi kokku tõmbama ja mul oli suusatamise linnuke kirja saamata. Täna tegin selle ära. Lohistasin oma vanad Visu suusad kuuri alt välja ja tallasin põllule raja sisse. Sõitsin pea tunni ja tunne oli hea.

*Kui kedagi tunnustatakse, kiidetakse, siis vaatan seda alati moosivarga näoga, s.t naeratus ikka näol. See märkamise värk on tore. Kõrvaltvaatajale võin veider näida, aga mis siis.

*Täna sai nii palju ühe inimese lolluse üle arutletud, s.t et kui kaugele on inimene valmis n.ö oma tõe leidmiseks minema. Mina kardan, et ta võidumeheks küll ei saa, saab vaid probleeme juurde. Õnneks ei ole see minu probleem, mul on lihtsalt kahju tühja-tähjale kulutamise, energia panustamise pärast.

*Palju suhtlemist ja muidu intensiivne päev, aga mingid plaanid to-do listis jäid tegemata, sest ma olen produktiivne pigem üksinda, niipea, kui on keegi kõrval, läheb pläku-pläku lahti, ja aeg ongi tühja läinud. Mulisemise teemad ju ometi otsa ei lõpe.

*Valisin ära. Lihtsalt võtsin nimekirjast tunde järgi ühe kena proua ja andsin talle oma hääle. No ka mõttega, et nemad ei saaks.

*Pruukisin pisut palju suud ja olen natuke häiritud. Et ma ka ei õpi. Aga näputöö parandab alati meeleolu ja isegi iseendas pettumist. Õhtul kutsus ämm oma seltskonda ja nii see aeg läheb: ühest seltskonnast teise.

*Laste ootuses tegin tööd. Ühed olid koju oodata, teisega videokõne oodata. Ilusad ootused mõlemad.

*Saime kelgutada, kiikuda, kutsut paitada, näuguda ja määgida. Süda lõhkeb heldimusest.

*Minu naistepäev saabus ennetähtaegselt. Esiteks toimetas laps kodused toimetused ja teiseks tõi kaasa imeilusad roosid, sest õigel päeval ta ei saaks. Milline tähelepanek! Väljendasin oma tänutunnet küll, aga sellega on nii, et ikka ei näi iseenda jaoks piisav olevat.