Ihnus või taipamatu, mis vahet seal ikka on

Ivo Linna laulab „Aeg meid muutunud on“... Mina olen aga täheldanud, et inimene oma loomuses ei muutu. Isegi aeg ja selles olnud elusündmused ei muuda laias plaanis eriti midagi, võib olla lihvitakse küll teatud nurki natuke pehmemaks või lisatakse hoopis mõni külg juurde, kuid tema põhiolemus jääb siiski samaks. Kes on helde ja lahke, see on seda surmani. Sama võib öelda ihnsa või ka taipamatu inimese kohta.

Seda kõike tuletas meelde hiljutine kohtumine ühe ammuse tuttavaga, kelle kokkuhoidlik meel on mul meeles juba kooliaegadest. Igatahes näis, et tükk paberit ja kilekott oli ka palju palutud, rääkimata sellest, et külalise kutsun tavaliselt ikka tuppa ja pakun kohvi ka, kui see külaline ise ei arva teisiti. Meil isegi vedas, saime vähemalt väravast sisse. Kusjuures, ootamatult me ei läinud, kõik oli eelnevalt kokku lepitud.

Samas on õhkõrn võimalus, et ta lihtsalt ei taibanud? Oma taipamatust kirun ma küll alalõpmata. Mõnikord lihtsalt on nii, et suu on nagu vett täis ja käed on nagu tina täis :D Näiteks kord käisid tööjuures külalised, kes olid ette teatanud oma tulekust. Olin nende tarvis kaasa võtnud koduaia õunu ja pakkusin neid kenasti. Samas ei taibanud ma õunasüdamete jaoks lauale panna ühtegi anumat. Ma isegi nägin, et inimesed istuvad, näritud õunasüdamed peos ja ma ei tõusnud ega läinud tooma prügikasti vms ja ei  viinud ise ega öelnud ka, et viige õunast ülejäänud osad prügikasti. Pärast kirusin end tükk aega ja isegi oma mõtetest ei ole seda välja saanud :D Nii et ei teagi, kas on suurt vahet inimese vahel, kes on ihnus ja inimese vahel, kelle pea õigel ajal ei jaga :D 

Muidu on aga päevad päikeselised ja vanad naised jätkuvalt saavad suvitada. Mina küll ei suvita, kuna tööaeg nõuab oma ja õhtune aeg on liiga lühike suvitamiseks.