esmaspäev, 30. detsember 2019

Aasta 2019 tänu


See aasta  hakkab vaikselt oma uksi sulgema. On aeg vaadata tagasi. Kas kiita või laita seda aastat, selles on küsimus J Optimist ikkagi kiidab, kuigi ilma halvata ju ka ei saanud. Kui kõik oleks ainult hea, muutuks ka liiga läägeks ning pealegi,  tänapäeval nimetatakse halba õppetunniks. Ma ei tea, kas see õppetund nüüd hindele viis vastatud sai, kuid olen arvamisel: kui oled kogenud halba, siis oskad paremini hinnata head. Seda ma omast arust ikkagi oskan, seda enam, et head jagus päris palju.

Sain supelda esimest korda Musta mere vahustes lainetes, kõndida mööda Varna linna tänavaid, näha delfiinide etteastet ja kõige õnnelikum olin väikese susliku pildile saamise pärast.
Sain veeta kvaliteetaega pere keskmisega, rännates rahulikult mööda Soomemaad, pildistada kirikuid ja loodust ning ööbida Kotka linna promenaadil. Saime arutada neid asju, mida muidu vast arutanud ei olekski.

Kogesin esimest korda kanuu-matka võlu, mis oli üliäge, kusjuures ma ei kartnud üleüldse, et kanuu kukub ümber, et vesi on sügav, et ma ei saa ja ei oska. Tegelikult ei osanudki, kuid paadikaaslane-pesapoeg oli äge kambajõmm ning pidin taas kord tõdema, et pesamuna hakkab pesast välja lendama. No vähmealt aerutamine on selge, see on ju ka üks eluks vajalik oskus :)

Käisin palju teatris, kontserditel ja veidi vähem kinos. Avastasin Linnateatri võlud, millest enim meeldis „Kirsiaed“. Olin lummatud Koit Toome andekusest ja 2 Quick Stardi shoust . Mõistsin, et olen võimeline ka täiesti üksinda minema, olema ja kogema. Nii kõndisin Kadriorus valgusefestivalil täiesti üksi,  külastasin Vabaõhumuuseumi endiselt üksinda ning Lennusadam oli üksikulegi äge. Küllap ma ei ole mitte kunagi ühe aasta jooksul nii palju kultuuri n.ö tarbinud ja nii palju Tallinna vanalinna uudistanud. Omast arust on kõik kangialused läbiuuritud :)

Lugesin 60 raamatut, mis on täiesti paras ports. Sügavama mulje jättis Laetitia Colombani „Palmik“, Nancy Hustoni „Murrangujooned“ ja  Jean-Philippe Blondeli „Pariis 6.41“. Endiselt kõnetavad mind lood, milles on sügavust ja hoogu. 

Sõitsin esimest korda autoga iseseisvalt pealinnas, see oli küll poolkogemata, aga siiski. Esimest korda sõitsin ka autoga suure praami peale, mis oli ka minu jaoks vau-elamus.

Sain üsna palju tegeleda oma väikeste mudilastega, käisime Lottemaal, Rõõmsate laste festivalil, rannas, muidu matkamas, meisterdasime ja kokkasime ning meil oli vahva.

Meie kodu areneb ja kasvab ning olemas on juba kolm suitsevat korstnat.  Olen saanud sättida ja kujundada, kaevata ja istutata. Oli ilus suvi, hea marjasaak, ohtralt ploome, juurikaid ja tigusid, mida kõike tuli menetleda.

Minu töö on omandanud veidi teise näo ja saanud uue iseloomu ning hingamise, mis on üliäge.

Olen kokku saanud sõbrannadega erinevatest ajajärkudest, seega oleme palju muljetanud, nostalgitsenud ja lihtsalt naernud, kõhud kõveras. Olen tutvunud uute inimestega, kellega veedetud aeg oli samuti meeldiv.

Olen ääretult tänulik oma küljeluule, et ta on just täpselt selline nagu ta on. Olen tänulik oma lastele , et nad on kasvanud mõistlikeks, arukateks, iseloomuga inimesteks. Olen tänulik selle eest, et mind usaldatakse ja et mina saan usaldada. Olen tänulik oma kalli kutsu sabaliputuste, muside ja rõõmusööstude pärast ning tänulik oma kiisu hellusenorimise ja süllepugemise eest.

Ja kui mõnikord tundubki, et maa on must, ilm on külm ja kõik on paha, siis tuletan endale ikka ja jälle meelde, et mul ei ole mingit põhjust nurisemiseks, õigemini patt on nuriseda selliste võimaluste ja tingimuste juures.

Mida uuelt aastalt ootan?!  Ootan eelkõige stabiilsust, et oleks tervis korras, et oleks rõõmu ja lusti, küllap siis läheb ka kogu aasta hästi.

Seda soovin teilegi! Ja head vana-aasta lõppu!!!



reede, 27. detsember 2019

Jõulud


Jõulud jõudsid nagu viimasel ajal kombeks, musta põllu ja rohelise muruga. Isegi üks pisike võõrasema õitseb õues visalt ja ei taha kuidagi talvele luba anda.  Muidugi see õieke oli väga ahtake, aga ikkagi õis.


Jõulud olid aga ausad. Väikeseid ettevalmistusi olin teinud juba ammu, sest minul peavad olema lisaks kuusele ka muud dekoratsioonid paigas, kuulid, päkapikumütsid, küünlad. Kapist saavad väljaotsitud jõulunännid, mida proovin igal aastal uues kuues või teistmoodi sättida ning  teen tavaliselt midagi uut ka juurde.   Selle aasta looming oli pitsiline küünal, valmistatud jäätükkide meetodil.  

Totaalselt teistmoodi oli aga meie jõuluistumine. Kui igal aastal marssisime kodust ära, teise pere  laua taha sööma, siis seekord kogunesime kõik meile. Kokku sai meid nii palju, et toolidega tekkis probleeme. Kui esialgu pelgasin küll, et kas ja kuidas selle söögiga saab, aga sai küll ja päris hästi. Kuigi ma kokkamist tavaliselt nii väga ei fänna, siis tegelikkuses oli toredam, kui eelnevalt mõtetes. Järgisin vanu traditsioone ja mõned kaasaegsemad salatid said ka kokku segatud. Parim osa oli porgadikook, mis sisaldas ohtralt porgandeid ja pähkleid.

Ilus tuledemeri oli surnuaias, tulesid oli kollaseid ja punaseid. Surnuaial käimine on alati traditsioon. Mulle meeldiks ka kirik, aga kurb küll, isegi jõuluõhtul oli nii usinalt tegemist, et oma aega kuidagi ei saanud klapitada ja tegelikult oleks raske olnud ka kompanjoni leida. Lapsed lihtsalt ei arva, et tahaksid minna. Veel.

Väga ilus on meil jõulukuusk, jupike suure kuuse latva, millel olid ehted ehtsate käbide näol juba eelnevalt küljes. Lisasin kuusele heegeldatud südameid, tuled ja kokku sai imekena jõulupuu.
Pildil jääb see ilu siiski nägemata. 
Päris jõuluvana meil ei käinud, aga ta vähemalt koputas uksele ja jättis kotid kinkidega uksetaha. Paki saamiseks tuli nagu igal aastal lugeda luuletus või esineda mingi muu originaalsusega. Šlikerdajaid oli ka, see-eest lapsed olid tublid ja lõpuks sai iga üks lunastada  oma. Mina sain kena seebipumba ja võin ühe kokkamise õhtu veel ette võtta, sest sushi valmistamise komplekt ootab tegemist.
Tore oli see jõuluaeg, olen endiselt raudselt jõuluusku. Nii tore on aastas korra mõelda, sättida, olla loominguline.    
                                                                                                                                                                                 

neljapäev, 19. detsember 2019

Ilma homse varnata


Veel pool kuud ja see aasta annab oma otsad järgmisele. Aastatänuga veel ma ei alusta, sest enne õhtut pole mõtet hõisata.  Aga mis siis muidu`? Pole ammu midagi kirjutanud. Kuidagi ei tule vaimu peale ja kiire on ka, nagu alati. Mõtlengi siin, et minuealisel ongi koguaeg kiire, sest teadagi: töö, kodu, sõbrad, vanemad, lapsed, lapselapsed ja mõni hobi või enesest sündinud tahtmine ka. Mis sest rääkidagi. Aga vaatasin eile dokfilmi Marju Lepajõest, mis läks kohe hinge. Tegelikult oli Marjut nii hea kuulata ja vaadata, kuidagi nii õige lõõgastav elufilosoofia, maailmavaade. Muidugi omajagu nukkergi, sest teda ei ole meie hulgas enam. Kõrvu jäi mõtted, et mis elu see on, kui sa tahad lugeda ja pead selleks, et nautida seda, mis su mõtteid ja meeli tõeliselt toidab, ärkama enne kukke ja koitu. Vastasel juhul sa seda teha ei saa, sest ongi töö ja need teised asjad. Eks tema lugemislaud erines peavoolu lugemislauast, aga mõte jääb samaks. Samas oli kuidagi kahju, kuidas ta silitas neid Erasmuse teoseid, otsis neile kohta ja pani nad laagerduma ning teiste raamatutega seltsima, et neid siis kunagi hiljem lugeda, Kaldun arvama, et neid lugema ta selles ilmas ei jõudnudki. Aga see oli nii ilus ja liigutav, et pisargi tuli silma.

Selleks, et mitte jõuda teha asju, mis minu mõtteid ja meeli täidavad, proovin ikka tänaseid toimetusi mitte vista homse varna. Laps soovis sokke, kudusin nad täna, mitte ei pannud homsete tegemiste ootele. Nägin mõnusa joogi retsepti, valmis samaks õhtuks ja oli hää. Plaanisin lapselastega meisterdada ja tegime jõuluks kuused ja midagi kevadesse ka. Olen mõelnud kaua samblatuttidega aiapäkapike tegemisest ja valmis nad said. Ning mõnel õhtul ole lihtsalt tahtnud logeleda ja seda olen ma ka teinud. Nii need päevad lähevad, pisut mõtlikult ja tegusalt. Aga jah, ütlen nagu Marjugi, raamatute jaoks tuleb ka ärgata enne kukke, mida ma siiski üritan vältida. Mitte raamatute, vaid iseenda pärast.   
Sokid said lapse palvel lühikese sääreosaga.


Papikuused on juba toas, päris kuused tulevad veel
imeline jook koosneb porgandimahlast, kohvist ja vahukoorest



teisipäev, 10. detsember 2019

Südamelt ära


Mõni päev kohe läheb pekki! Nii pekki, et tunne on sellest mõnda aega halb. Kõigepealt tuli kokatädi, kes tahtis minuga üht, teist ja komandat arutada ning ühtlasi sisaldadas see arutamine ka klatši kellegi isiku suunal. Kollekiivides kipub nii mõnikord olema, et kes selja keerab, seda taga räägitakse. Omast arust tahaks sellest ikkagi hoiduda, aga sügeleb see keel ja kui on mida kaasa arutada, eks siis muidugi aitasin ka. Siis tuli postitädi, kellel oli ka pretensioone meie tagaräägitava suunal. Aitasin tedagi, kuigi mul endal ei olnud põhjust mitte vähematki teda toetada. Aga ometi ma seda tegin. Lõpuks helistas natuke ülemuse moodi isik, kellega vestlus muutus eneseupitamiseks teise inimese tagarääkimise arvelt. Kusjuures see viimane närib veel tänagi. Mis mul viga on?!? Mul ei ole ju tegelikult selle tagaräägitu vastu midagi, aga ometi ma ise alustasin. Igatahes oli halb päev suhtlemiseks, kõik keeras kuidagi ühes suunas. Piinlik on, ma ei ole ju selline! Või siiski olen?
Eks kõik räägivad kõigist, kui ei räägiks, oleks ka midagi viga. Aga kui tunne endas hea ei ole, siis ikka asi õige ei olnud.