Mõni päev kohe läheb pekki! Nii pekki, et tunne on sellest mõnda aega halb.
Kõigepealt tuli kokatädi, kes tahtis minuga üht, teist ja komandat arutada ning
ühtlasi sisaldadas see arutamine ka klatši kellegi isiku suunal. Kollekiivides
kipub nii mõnikord olema, et kes selja keerab, seda taga räägitakse. Omast
arust tahaks sellest ikkagi hoiduda, aga sügeleb see keel ja kui on mida kaasa
arutada, eks siis muidugi aitasin ka. Siis tuli postitädi, kellel oli ka
pretensioone meie tagaräägitava suunal. Aitasin tedagi, kuigi mul endal ei
olnud põhjust mitte vähematki teda toetada. Aga ometi ma seda tegin. Lõpuks
helistas natuke ülemuse moodi isik, kellega vestlus muutus eneseupitamiseks
teise inimese tagarääkimise arvelt. Kusjuures see viimane närib veel tänagi.
Mis mul viga on?!? Mul ei ole ju tegelikult selle tagaräägitu vastu midagi, aga
ometi ma ise alustasin. Igatahes oli halb päev suhtlemiseks, kõik keeras
kuidagi ühes suunas. Piinlik on, ma ei ole ju selline! Või siiski olen?
Eks kõik räägivad kõigist, kui ei räägiks, oleks ka midagi viga. Aga kui
tunne endas hea ei ole, siis ikka asi õige ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar