Kui ma külastan oma eakat tädi, siis ta alati kamandab mind, et istu sinna
ja võta siit ning pane tänna. Olen üsna veendunud, et ta arvab, et mina
lapsukene ei tea ja ei oska midagi,
seega tema peab kõik ette näitama. Mõnikord mõtlen, et need on vist ka geenide
jõud, aga olen isegi mõelnud, et appi, ta ju nii nooruke, kas ta ikka teab ja
oskab.
Mul oli selline arst, kes paistis nii noor välja, et lausa kartsin, kas tema
teadmistepagas ikka on minu abistamiseks piisavalt suur. Tegelikult oli ikka küll, lisaks suhtumine ja
suhtlemine, kõik olid ülivõrdes hästi. Hiljuti sõitsin bussiga, mille juht
paistis noorem kui meie pesamuna. Tekkis samuti kartus, et ega ta nüüd ometi
uljaks ei lähe ja kihutama ei hakka. Ei hakanud, täiesti turvaliselt sõidutas
koju. Peatustes vaatas telefoni ja tšättis ka, aga sõidu ajal tegeles ainult
sõitmisega.😃 Siis käisin juuksuris, kellele vaatasin ka esialgu umbusuga otsa,
sest noor ju. Tegelikkuses olen lõikusega nii rahul, mida ma ammu ei ole olnud.
Kõike sai parasjagu, nii pikkust kui värvi. Oma lastelegi vaatan mõnikord otsa,
et kas nad ikka teavad ja oskavad. Tegelikkuses teavad ja oskavad vast isegi
rohkem kui mina nende vanuses. Tänagi küsisin vanima lapse käest nõu, kelle
arvamus kaalus kindlasti ühe eaka proua arvamuse kuhjaga üle.
Niipalju siis eelarvamustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar