kolmapäev, 30. oktoober 2019

Onju


Jube vihm, mis kallas alla. Maa ümber maja on muutunud tõeliseks mudamülkaks. Ise saab veel kuidagi hüpata mööda kõrgemaid kohti, et tuppa pääseks ikka puhtama jalaga, kuid meie koerake on õhtul nagu sopakäkerdis, varbavahed paksult soppa täis, kõhualune sopapritsmeid täis ja kasukas vihmast märg. Kasski oma rahutu loomusega ei ole veel tubaseks jäänud. Ikka saalib sisse-välja, kusjuures sissetulek tähendab ka väikseid poriseid käpajälgi. Nii et seoses koduloomadega tööd meil jätkub. Siiski ei ole kass meil muiduleivasööja, ühel päeval oli õues maas ka suur saak, ehk teisisõnu kassi püütud roti laip. Kiisu oli kaks ööd järjest õues veetnud, hommikul tuppa tulles oli laip mis laip, magas nagu kott, silmagi minu liikumise peale liigutamata. Kui roti laiba leidsin, siis sain aru küll, et meie tubli kiisu oli tõsist öötööd teinud.

Tööd teevad meil teisedki. Isa ehitab, laps võib olla ka, kuid see on rohkem virtuaalne. Mina hoian korda, kassi, koera, isa ja poja järelt. Klassika, onju. Selleks emad ongi. Aga õnneks vähemalt üks neist sokke laiali ei loobi, lauale puru ei aja, liiga palju taldrikuid ei määri. Asi see siis kahe neljajalgse ja ühe kahejalgse järelt koristada on. Kõik on ju omal tahtel endale soovitud.

Üleüldse tundub, et argipäevased tegemised ajavad liiga sageli virisema. Küll on ilm halb, maa külmund, kärss kärnas.... Optimistina saab ju võtta igast positiivset, kuid eks minagi olen lihast ja luust ning aeg-ajalt kipub ikkagi võimalus virinaks moonduma. Võib olla on ka asi selles, et tahan liiga palju. No et kodu läigiks; tööl oleksin eriti tubli; et päevakavva mahuks kino, teatrit, kunsti, raamatuid; et meisterdamisemõtted jõuaksid tegudeni; et osaleksin igal pool kuhu kutsutakse; jõuaks eri ajajärkudest sõpradega kokku saada; ja mis peamine: oleksin hea kaasa, ema ja vanana oma perele. Lihtsad soovid, eksju. Aga aegajalt saab jaks otsa ja eks siis keha annab ka märku: mida sa rabeled, võta rahulikult. Usun, et seda mu vesiselt tilkuv nina tähendas. Igatahes tühitasin mõned käigud ja võtan kätte ning lihtsat olen. Kujutage ette, see on keeruline! Tahaks olla nagu meie kiisu, kui pingutus on pingutatud, siis järgneb korralik lõõgastus, ning mitte miski ei katkesta seda lõõgastust. Kui siis ehk vast hea kalapala.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar