Reede, 29. juuli 2016

Puhkuse emotsioonid nr 1 ja 2

Lugesin kusagilt, et ärge puhkust üle planeerige, jätke aega puhkamiseks ka. Kui igasugu üritusi, etendusi on nii palju, siis on reaalselt raske mitte üleplaneerida. Minu viimased paar nädalat on küll väga intensiivsed olnud, nii et nüüd, puhkuse lõpuosas, kavatsen enamjaolt lihtsalt olla ja seedida veel nähtut-kuuldut. Emotsioone olen kogunud nii palju, et neist peaks piisama küll ... no vähemalt jõuluni ;)

Näiteks mõnusa laengu andis Reiu jõekäärus nähtud "Pao-Pao". Etenduse eelmäng oli juba vahva - heatujulised noored teed juhatamas, parkida aitamas. Reiu jõekäär on väga looduskaunis koht, ähvardavad äikesepilved ja loojangueelne aeg muutsid selle vaat et müstiliseks.
Etendus ise oli aga väga andekas ning nii meeleolukas kui kurb ühteaegu, ja nostalgiline kohe kindlasti. Pärnu teatri ajalugu rullus lahti koos Kuldse Trio looga. Legendaarsed tegelased said nagu päevade pikenduse ja olid täiesti usutavalt omas rollis.  Isegi legendaarne Laksi Mati oli ära mainitud. Mittepärnakad muidugi selle nalja peale vist naerda ei osanud.

Olen isegi Kuldse Trio saatel mõnel peol tantsinud. Tuleb kohe meelde aasta 2000 ja rahvaloendajate tänuüritus Pärnus, kus sai tantsida ikka mõnuga.
Lõpp tegi nukraks - laval istusid kaks vananevat taadut - Smeljanski ja Vlassov - kes tõdesid, et elu on mööda läinud. Optimist arvas, et on ikka ilusaid aegu ka olnud. Pessimist nagu ei mäletanud.


Väga hea fiilinguga oli ka Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni kontsert Kinksi külaplatsil Läänemaal. Täiesti väike külake on endale mõnusa puhkamise ja esinemiste platsi korda seadnud. Tõnis Mäge olen fännama hakanud just tema viimase aja imago põhjal. Kärduga nad väga hästi harmoneerusid, kuigi Tõnise kõrval näeb Kärt ikka väga noor välja. Kuid need pilgud ja kehakeel... Deja Vu ajab tänagi kananaha ihule.


Neljapäev, 28. juuli 2016

Palju lilli

Ajataju on kadunud ja arvutitaga istumise aega ei raatsi ka eriti võtta - puhkus kestab veel. Sellegipoolest olen teinud fotokaga tiiru aias ja teen väikese postituse meie aia värviküllastest õitsejatest. Lilleaed kasvab meil millegipärast iga aastaga suuremaks ja eri liiki lilli tuleb ka iga aastaga juurde. Nagu ütles meie esiklaps, kui ta veel pisi-pisi oli - lla pallu (lilli palju) :) Praegu peaks olema see kõige-kõige õiterikkam aeg.
Üks lillepotike sai endale kressid mütsiks.

Saapad jäid poisile väikeseks, kuid peiulillele ja lobeeliale on paraja suurusega :)

Männas-neiusilm on üks minu lemmikutest õitsejatest.

Ainuke vapper roos, kes talvitus.

Floksid on võrratud.

Liilia suursugune.

Alpi tihashein

Võsu mägisibul



Pelargoon täies ilus

Liblikatel on pidu.

Kääbus enelas

Puis-hortensia

Ka valge floks on võrratu

Samuti karikakar, ka kärbsed armastavad neid :)

Uhke valge liilia


Sinine floks, mis näib pildil roosa.

Monarda

Ja veel üks monarda

Kortsleht

Kukekannus

Tänuväärt takeetes

Helmikpööris ja taamal metssalvei.

Esmaspäev, 11. juuli 2016

Suvine kappide tuulutamine

Vahelduv pilvisus ja aeg-ajalt tuleb vihma, seega tubane kappide revideerimise aktsioon oli täiesti sobilik tegevus sellisesse päeva. Tuulutasin jälle oma kappe, teen seda tegelikult üsna sageli, hea rahustav tegevus. Seekord tegin südame kõvemaks kui kunagi varem ja ladusin asju kolme hunnikusse: ära andmiseks (uuskasutus), ära viskamiseks ja kuuri alla (nii igaks seitsmeks vaja minevaks juhuks) panemiseks.

Millegipärast olin näiteks alles hoidnud oma raseduseaegseid teksatunkesid. Toona, pea 14 aastat tagasi tundusid need ägedad, täna ma küll selliseid ei ostaks - igavesed kobakad ja rasked, aga siis käisin nendega terve sooja suve ja ära ka ei haudunud :) Miks ma neid nii kaua alles olen hoidnud, sellel puudub isegi seletus. Igatahes nüüd lendasid nad kapist välja.
Siis oli selliseid "äkki läheb vaja" kotte, mida olen ka vist rohkem kui 10 aastat tõstnud ühest kohast teise ja tegelikult ei ole kordagi kasutanud, - läksid needki uut elu ootama. Mingid laualinad olid kunagi vajalikud, nüüd ma enam lauda kindlasti selliste linadega ei kata, nii et good bye.

Eriline kiiks on mul kudumite vastu, neid olen ka tallel hoidnud mõttega, et harutan ja koon uuesti. Ainult ühe kampsuni suutsin prügimäele saata, ülejäänud jäid kas siis uut kapikoristust või tõepoolest kasutamist ootama ;)

Kõige kauem olen alles hoidnud mõned üksikud tüdrukute kleidid (üle 20 aasta :D) ja titekomplektid, mis olid sellised imearmsad ning poisi kõige esimesed beebiriided, mis olid meremehestiilis triibulised, müts ka kõik vastav ja puha. Täna võib küll arvata, et meremeest vast temast ei tule. Kuid sellegipoolest ei suutnud ma neid ei ära anda ega ära visata, toppisin kappi tagasi. Õnneks on meil kapid suured ;)
 

Pühapäev, 10. juuli 2016

Kui juba hoogu sattusin, siis...

Selle puhkuse kõige esimene õmblemine oli kate tumbale. Diivanile olin juba varem sellise katte teinud. Tehnika oli ikka sama, taldriku abil rõngad kangale, ja teppisin vatiinile.  

Selline sai see tumba, kangavärv küll päris üks-ühele ei ole diivani värviga, kuid ega ma diivani küljest tükki ära lõigata ei saanud, kui kangast ostma läksin, seega on valik olnud umbes-täpne, s.t et peaaegu :)

Teise päeva õmblemine - kardinad. Nimelt lilla kardina alumise serva pures koer ära. Kui koer pahandust teeb, on tegelikult alati pererahvas süüdi. Viskasin kompsotihunnikusse riknenud punapeedisalati jäänused ja meie kutsu pani selle nahka, ilmselgelt aimamata, mis sellele järgneb. Öösel tal kõht valutas ja kakile ajas ka, unekottidest pererahvas aga ei kuulnud ei maad ega mütsigi. Nii meie kutsa näris kardinat ja kakis tuppa, sest kedagi ei olnud, kes oleks ta õue lasknud. Nüüd siis lõikusin ja õmblesin seda lillat kardinaosa veidi ja lisasin juurde natuke kapivarudest pitsilist kangast. Igatahes ei pea tõttama kohe poe poole uusi kardinaid ostma. 

See voodipesu on mõeldud meie pere järeltulijale. Käiku läksid ikka kapivarud ja eks ma sellepärast end õmblema sundisin ka, et need kapid nii punnis täis ei oleks. Kangad kõik nõukaaegne pärand. Padjapüürile õmblesin väikese vimka ka - täpselt üks rombikujuline tükike jäi üle ja õmblesin sellest padjapüüri keskele unenägude kohvri, et siis hea sealt neid ilusamaid unenägusid võtta ;) Sang on hea aga ka sellel juhul, kui uni öösel pealt ära läheb ja vaja emme kaissu kõndida, siis saab kenasti sangast kinni võtta ja oma padjaga emme voodisse vupsata ;)

See komplekt jääb kas meile endile või läheb pere vanimale lapsele, sõltub sellest, millise valiku tema teeb - kas valib selle või järgmisel fotol oleva. Needki kangad on nõukaaegne varandus. 

See komplekt sai endale pisikese pitsi ka. Selle pitsi heegeldasin vist keskkooli ajal, igatahes väga ammu. Kunagi (ka väga ammu) lisasin need valgele padjapüürile, mis tänaseks olid juba omadega otsas, pits oli aga kobe endiselt. Kuna enda kätetööd on väga raske ära vista, siis harutasin selle pitsi lahti ja lasin ta uuele ringile. Kui nüüd laps seda endale ei vali, siis jääb see meile endile, kuid lapse heaks on emad alati valims loobuma ka sellest, mis endale meeldib ;)

Nii et aitab vist seekord õmblemisest. Või mine tea, hoog ei ole veel maha jahtunud :)

Reede, 8. juuli 2016

Nädal puhkusega

Puhkuse esimeste päevade kiire on möödas ja siu-vipsti nädal puhkusestki läbi. On olnud tore aeg. Puhkus algas Hansapäevadega. Rahvarohkeid üritusi ma tavaliselt ei armasta, kuid Hansapäevadel olen käinud küll juba mitmed aastad järjest. Seekord käisin koos käe-jala juures elavate lastega, ehk siis vanima ja noorimaga. Sõime traditsioonilist laada toitu, tegime tiiru müügiplatsidele, kuulasime-vaatasime Rootsi bändi Medvind, sõime jäätist ja poiss pressis välja ka ühe jääjoogi, mis oli küll sulaselge röövimine (5.- eurot sinise joogi eest). Koju kaasa ostisin leiba ja sinki ning kuna ma väga fännan Sepa mahetalu ja Tammetalu ürdiaeda, siis kotti lisandus ka "Meie lapse lemmiktee", mis ongi meie poisi lemmiktee tegelikult ka, pohla-šokolaadi jäätis maitses lihtsalt imehea (vähemalt on jäätis, mis ei ole liiga magus).
Koju minnes sai nalja ka. Ilmselgelt sussutas see rahvamass ja melu minu tähelepanu ja tähelepanekuvõime. Olin lahkelt valmis oma vanimat lapsukest koju viima, seega ema-ajameelne istus rooli ja keeras suuna oma kodu poole. "Kuhu sa lähed" tõi mind muidugi maapeale tagasi, tegin auringi teatriväljakule ja saime suuna õigeks, Papiniidu poole. Papiniidus plaanisin ühtlasi ka Selverist läbi minna. Sõitsin uljalt (mitte nii väga tegelikult) mööda Riia maanteed, ikka üks foor, ja teine, ja kolmas ...., kuni tüdruk jälle kisama "kuhu sa lähed", ema-ajameelne ei pannud jälle tähele, et vaja on teha vasakpööre,  unustas muidugi reastamata ja oli sunnitud otse edasi sõitma. Läksime siis Rimisse :)

Siis käisin võsas teatris, kus mängiti ühte jantlikku lugu kohaliku küla näitetrupi poolt. Juba see, et ühes külas elavad nii ettevõtlikud inimesed, kes tahavad koos käia ja näidelda, on kiitmist väärt. Publik sai aga natuke naerda, jalutada, loodust nautida, sääski ka ei olnud ja etendus sai läbi just enne vihmasadu.

Ülejäänud nädal on kulgenud rohides, õmmeldes, lugedes, kappe koristades, siis jälle rohides ja kobestades ning õmmeldes. Varsti välgutan fotokat ka ja teen õmmeldust mõned klõpsud ka ;)

Pühapäev, 3. juuli 2016

Teadaanne perele

Pannil on selle pitsa täidis, mis valmib täna öösel - sellise sõnumi olin sunnitud jätma lauale, kui kiirustasin ühelt sündmuselt teisele. Puhkus on alanud.