Puhkuse emotsioonid nr 1 ja 2

Lugesin kusagilt, et ärge puhkust üle planeerige, jätke aega puhkamiseks ka. Kui igasugu üritusi, etendusi on nii palju, siis on reaalselt raske mitte üleplaneerida. Minu viimased paar nädalat on küll väga intensiivsed olnud, nii et nüüd, puhkuse lõpuosas, kavatsen enamjaolt lihtsalt olla ja seedida veel nähtut-kuuldut. Emotsioone olen kogunud nii palju, et neist peaks piisama küll ... no vähemalt jõuluni ;)

Näiteks mõnusa laengu andis Reiu jõekäärus nähtud "Pao-Pao". Etenduse eelmäng oli juba vahva - heatujulised noored teed juhatamas, parkida aitamas. Reiu jõekäär on väga looduskaunis koht, ähvardavad äikesepilved ja loojangueelne aeg muutsid selle vaat et müstiliseks.
Etendus ise oli aga väga andekas ning nii meeleolukas kui kurb ühteaegu, ja nostalgiline kohe kindlasti. Pärnu teatri ajalugu rullus lahti koos Kuldse Trio looga. Legendaarsed tegelased said nagu päevade pikenduse ja olid täiesti usutavalt omas rollis.  Isegi legendaarne Laksi Mati oli ära mainitud. Mittepärnakad muidugi selle nalja peale vist naerda ei osanud.

Olen isegi Kuldse Trio saatel mõnel peol tantsinud. Tuleb kohe meelde aasta 2000 ja rahvaloendajate tänuüritus Pärnus, kus sai tantsida ikka mõnuga.
Lõpp tegi nukraks - laval istusid kaks vananevat taadut - Smeljanski ja Vlassov - kes tõdesid, et elu on mööda läinud. Optimist arvas, et on ikka ilusaid aegu ka olnud. Pessimist nagu ei mäletanud.


Väga hea fiilinguga oli ka Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni kontsert Kinksi külaplatsil Läänemaal. Täiesti väike külake on endale mõnusa puhkamise ja esinemiste platsi korda seadnud. Tõnis Mäge olen fännama hakanud just tema viimase aja imago põhjal. Kärduga nad väga hästi harmoneerusid, kuigi Tõnise kõrval näeb Kärt ikka väga noor välja. Kuid need pilgud ja kehakeel... Deja Vu ajab tänagi kananaha ihule.