Kui juba hoogu sattusin, siis...

Selle puhkuse kõige esimene õmblemine oli kate tumbale. Diivanile olin juba varem sellise katte teinud. Tehnika oli ikka sama, taldriku abil rõngad kangale, ja teppisin vatiinile.  

Selline sai see tumba, kangavärv küll päris üks-ühele ei ole diivani värviga, kuid ega ma diivani küljest tükki ära lõigata ei saanud, kui kangast ostma läksin, seega on valik olnud umbes-täpne, s.t et peaaegu :)

Teise päeva õmblemine - kardinad. Nimelt lilla kardina alumise serva pures koer ära. Kui koer pahandust teeb, on tegelikult alati pererahvas süüdi. Viskasin kompsotihunnikusse riknenud punapeedisalati jäänused ja meie kutsu pani selle nahka, ilmselgelt aimamata, mis sellele järgneb. Öösel tal kõht valutas ja kakile ajas ka, unekottidest pererahvas aga ei kuulnud ei maad ega mütsigi. Nii meie kutsa näris kardinat ja kakis tuppa, sest kedagi ei olnud, kes oleks ta õue lasknud. Nüüd siis lõikusin ja õmblesin seda lillat kardinaosa veidi ja lisasin juurde natuke kapivarudest pitsilist kangast. Igatahes ei pea tõttama kohe poe poole uusi kardinaid ostma. 

See voodipesu on mõeldud meie pere järeltulijale. Käiku läksid ikka kapivarud ja eks ma sellepärast end õmblema sundisin ka, et need kapid nii punnis täis ei oleks. Kangad kõik nõukaaegne pärand. Padjapüürile õmblesin väikese vimka ka - täpselt üks rombikujuline tükike jäi üle ja õmblesin sellest padjapüüri keskele unenägude kohvri, et siis hea sealt neid ilusamaid unenägusid võtta ;) Sang on hea aga ka sellel juhul, kui uni öösel pealt ära läheb ja vaja emme kaissu kõndida, siis saab kenasti sangast kinni võtta ja oma padjaga emme voodisse vupsata ;)

See komplekt jääb kas meile endile või läheb pere vanimale lapsele, sõltub sellest, millise valiku tema teeb - kas valib selle või järgmisel fotol oleva. Needki kangad on nõukaaegne varandus. 

See komplekt sai endale pisikese pitsi ka. Selle pitsi heegeldasin vist keskkooli ajal, igatahes väga ammu. Kunagi (ka väga ammu) lisasin need valgele padjapüürile, mis tänaseks olid juba omadega otsas, pits oli aga kobe endiselt. Kuna enda kätetööd on väga raske ära vista, siis harutasin selle pitsi lahti ja lasin ta uuele ringile. Kui nüüd laps seda endale ei vali, siis jääb see meile endile, kuid lapse heaks on emad alati valims loobuma ka sellest, mis endale meeldib ;)

Nii et aitab vist seekord õmblemisest. Või mine tea, hoog ei ole veel maha jahtunud :)