Aasta 2019 tänu

See aasta  hakkab vaikselt oma uksi sulgema. On aeg vaadata tagasi. Kas kiita või laita seda aastat, selles on küsimus J Optimist ikkagi kiidab, kuigi ilma halvata ju ka ei saanud. Kui kõik oleks ainult hea, muutuks ka liiga läägeks ning pealegi,  tänapäeval nimetatakse halba õppetunniks. Ma ei tea, kas see õppetund nüüd hindele viis vastatud sai, kuid olen arvamisel: kui oled kogenud halba, siis oskad paremini hinnata head. Seda ma omast arust ikkagi oskan, seda enam, et head jagus päris palju.

Sain supelda esimest korda Musta mere vahustes lainetes, kõndida mööda Varna linna tänavaid, näha delfiinide etteastet ja kõige õnnelikum olin väikese susliku pildile saamise pärast.

Sain veeta kvaliteetaega pere keskmisega, rännates rahulikult mööda Soomemaad, pildistada kirikuid ja loodust ning ööbida Kotka linna promenaadil. Saime arutada neid asju, mida muidu vast arutanud ei olekski.

Kogesin esimest korda kanuu-matka võlu, mis oli üliäge, kusjuures ma ei kartnud üleüldse, et kanuu kukub ümber, et vesi on sügav, et ma ei saa ja ei oska. Tegelikult ei osanudki, kuid paadikaaslane-pesapoeg oli äge kambajõmm ning pidin taas kord tõdema, et pesamuna hakkab pesast välja lendama. No vähmealt aerutamine on selge, see on ju ka üks eluks vajalik oskus :)

Käisin palju teatris, kontserditel ja veidi vähem kinos. Avastasin Linnateatri võlud, millest enim meeldis „Kirsiaed“. Olin lummatud Koit Toome andekusest ja 2 Quick Stardi shoust . Mõistsin, et olen võimeline ka täiesti üksinda minema, olema ja kogema. Nii kõndisin Kadriorus valgusefestivalil täiesti üksi,  külastasin Vabaõhumuuseumi endiselt üksinda ning Lennusadam oli üksikulegi äge. Küllap ma ei ole mitte kunagi ühe aasta jooksul nii palju kultuuri n.ö tarbinud ja nii palju Tallinna vanalinna uudistanud. Omast arust on kõik kangialused läbiuuritud :)

Lugesin 60 raamatut, mis on täiesti paras ports. Sügavama mulje jättis Laetitia Colombani „Palmik“, Nancy Hustoni „Murrangujooned“ ja  Jean-Philippe Blondeli „Pariis 6.41“. Endiselt kõnetavad mind lood, milles on sügavust ja hoogu. 

Sõitsin esimest korda autoga iseseisvalt pealinnas, see oli küll poolkogemata, aga siiski. Esimest korda sõitsin ka autoga suure praami peale, mis oli ka minu jaoks vau-elamus.

Sain üsna palju tegeleda oma väikeste mudilastega, käisime Lottemaal, Rõõmsate laste festivalil, rannas, muidu matkamas, meisterdasime ja kokkasime ning meil oli vahva.

Meie kodu areneb ja kasvab ning olemas on juba kolm suitsevat korstnat.  Olen saanud sättida ja kujundada, kaevata ja istutata. Oli ilus suvi, hea marjasaak, ohtralt ploome, juurikaid ja tigusid, mida kõike tuli menetleda.

Minu töö on omandanud veidi teise näo ja saanud uue iseloomu ning hingamise, mis on üliäge.

Olen kokku saanud sõbrannadega erinevatest ajajärkudest, seega oleme palju muljetanud, nostalgitsenud ja lihtsalt naernud, kõhud kõveras. Olen tutvunud uute inimestega, kellega veedetud aeg oli samuti meeldiv.

Olen ääretult tänulik oma küljeluule, et ta on just täpselt selline nagu ta on. Olen tänulik oma lastele , et nad on kasvanud mõistlikeks, arukateks, iseloomuga inimesteks. Olen tänulik selle eest, et mind usaldatakse ja et mina saan usaldada. Olen tänulik oma kalli kutsu sabaliputuste, muside ja rõõmusööstude pärast ning tänulik oma kiisu hellusenorimise ja süllepugemise eest.

Ja kui mõnikord tundubki, et maa on must, ilm on külm ja kõik on paha, siis tuletan endale ikka ja jälle meelde, et mul ei ole mingit põhjust nurisemiseks, õigemini patt on nuriseda selliste võimaluste ja tingimuste juures.

Mida uuelt aastalt ootan?!  Ootan eelkõige stabiilsust, et oleks tervis korras, et oleks rõõmu ja lusti, küllap siis läheb ka kogu aasta hästi.

Seda soovin teilegi! Ja head vana-aasta lõppu!!!