Ühest filmist mitu feelingut

Ei ole eriti mõistlik plaanida hilisõhtuseid üritusi hommikul, siis kui oled tegutsemisindu täis ja meelest on läinud, et hilisõhtul ei ole ma  kõige teravama olemisega. Kinos ma eriti sageli ei käi, maainimese mitterõõmud! Kuid kui reklaamiti Queeni filmi, ei olnud küsimustki - loomulikult tahtsin ka Bohemian Rhapsody ära näha. Queeni vaikne fännaja olen ma kogu oma teadliku elu olnud. Nii me siis nädalavahetusel hilisõhtusele seansile suundusime. Raske oli linnapoole vastu ööd sõita, sest tekk ja padi kutsuvad juba sellel kellaajal tavaliselt. Ausalt öeldes olin ka veidi murelik, sest filmi pikkus 2,15h, näis hiiglama pikk ja oli väike kartus, et mida nii haaravat sellise pika filmi jooksul ikka näidata on. Kuid kartused olid täiesti asjatud. Vaatasin lummatult kõik need sekundid, minutid, tunnid. Pisaradki voolasid. Sest meele tegi härdaks see võimas vaatepilt LIVE AIDil ja need meloodiad, mis poevad naha vahele ja raputavad hingepõhjani. Nii on, et elust suurem on Mercury lugu või õigemini Queeni muusika, mida fännavad ka tänapäeva noored. Meile kõigile meeldis! Mercury oli absoluutselt crazy tüüp, kuid õnneks jäid kõik säherdused sündsusetud kaadrid välja ning see film oli ikkagi enese otsimise, muusikuks saamise ja muusikuks olemise lugu. Aimata muidugi anti, mis ja kus suunas see crazysus väljendus. Mercuryt kehastav Rami Malek oli minu arvates ikka väga tõetruu, ja eks filmi tegijatel oli ka õige aeg sellist lugu luua, on ju bänd ise täiesti tegus ja küllap olid ka nõuga abiks. Kuigi liigub juba vastukajasid, et Freddy elukäik ikka täpselt selline polnud. Minu jaoks siiski ei ole vahet, kui mingid faktid nii väga õiged ei olnud. Pigem luges see feeling, mille see film mulle andis. Lisaks filmist saadud feelingule, oli see meil perekondlik kinos käik üle pika aja, mis andis ka omamoodi toreda feelingu :)

Huvitav osa oli ka kinost välja minemine. Ma ei ole ju kunagi varem nii hilisõhtusel seansil käinud. Igatahes väljuda tuli teisest uksest ja teistest treppidest ning need trepipöörded ei tahtnud lõppeda. Oli selline tunne, et ei tea kust kõrgustest nüüd alla laskume. Üles minnes saab sõita ju vaid mõned eskalaatori vahed. Kusjuures ei olnud ma ainus lõputu teekonna märkaja. Ka meie seljatagused panid tähele, et kuidas neid treppe nüüd nii palju on.  Igatahes, nüüd sain kino-hoo sisse ja isutab juba järgmist filmi vaatama minema.