Aga ikkagi...

Kui ma mõtlengi, et ei taha olla rikkiläinud grammofon, kes kordab koguaeg, kuidas rohi oli kunagi rohelisem ja see tänapäevaelu ei kõlba enam kusagile, siis mõnikord olen ikka rikkis küll. Nagu näiteks eile: olin rikkis mis rikkis.  

Mõtlesin optimistlikult, et austan ka vanu traditsioone, lõbustan oma pere noorimaid ja lähme katri jooksma. Ettevalmistused sujusid kõik kenasti, kostüümed tulid ägedad, sest kapist oli võtta maskeraadiks vajalik träni. Harjutasime traditsioonilist kadriilaulu, õppisime ühe tantsu ja tegime ka oma õnnevaka kaasa. Näomaalingud andsid viimase lihvi ja nii me entusiastlikult külapoole tõttasime. Tagasilöök tuli aga juba kolmanda ukse taga. Laulsime, mis me laulsime, tuppa ei saanud. Ninad norgus, suundusime edasi, kuid jälle oli vale uks. Suurte majade ustest ei maksa rääkida, sealsed pered elavad kõik mitme luku ja riivi taga. Pole mõtet üritadagi. Lugesin ürituse luhtunuks ja läksime sabad sorus kodu poole. Kui aus olla, siis olin norus kõige rohkem mina, lastel oli juba minekuaktsiooni pärast hea meel ja natuke kommi ikka oli ju kotis ka. Siinkohal mõtlen, et nii meie traditsioonid välja surevad…

On suured arutelud, et miks see komm ja pomm, kui meil on omad mardi-kadritraditsioonid olemas. Küsiks siis, et kas on või? Pigem olid olemas. Aga aastas korra, hea küll, kaks korda, võiks ju olla see traditsioon, mille tarvis oodata ja valmis olla. Kasvõi sellepärast, et mõni väike silmapaar saaks sellest rõõmsamaks.  Rääkimata sellest, et traditsioonid kestaks. Aga ei ole see enam päris nii.

Nii et nüüd tuleb see rohi-rohelisem jutt. Kui mina alles noor veel olin, käisime suured maa-alad läbi, ka mööda taluperesid, kus üks tare hõikas teist. Rõõmsalt vantsisimegi, etlesime ja saime kas kommi või õuna, kuidas kusagil. Suletud uksetaha jäime väga harva. Pärast santimist suundusime kellegi juurde, kus jagasime oma saagi.  Mõnikord panid ka täiskasvanud pundi kokku, kampa otsiti ka mõni pillimees ja oli nalja kui palju.

Täna aga millegipärast sellist ehedust asjadel juures ei ole. Ja küllap on see inimeste mugavustsoon nii kitsas, et sinna tsooni ei mahu veidike ebamugavust santidega jahumise näol. Ja kui sa siis üritad natukenegi elavdada halli argipäeva, tunned end juba eos sandisti ja selline santimise mekk on kogu üritusel juures. Ilmselt on viga minus endas. Ja küllap kusagil oodati ju ka nii väikeseid kui suuri santijaid. Ning küllap kusagil lihtsalt unustati ära, et võiks tähele ka panna, mis uksetaga toimub. Küllap oligi nii nende kahe uksetagusega, kust me nina norus, saba sorus minema kõndisime. Aga ikkagi…