Loodame bingole

Päevad veerevad praegu ühtlases jorus ja rutiinis. Ei toimu meil siin midagi erilist. S.t et ise ei ole tekitanud midagi erilist. Kui välja arvata jõulunänni väljatirimine, õuekuuse ehtimine ja kahe kuuseokstest päkapiku meisterdamine. Esialgu on kenam küll, seda ei saa salata.

Päkapikud käivad ka, kuid huviline on ära kadunud, s.t et ei ilmutata enam vähimatki huvi sussi sisu vastu. Aeg teeb oma töö. Perepojast on saanud mees. Minu idee poolest võiksid ka mehed kaasa mängida, aga see on ainult minu arvamine.

Või peaksin vahetama sussi ja selle sisu adressaati. Kutsu meil kindlasti läheks pöördesse, kui talle midagi potsataks sussi sisse. Kiisuga on veidi raskem, sest hulluks läheb ta vaid teatud kala peale. Aga kala ja jõulusokk – vist ei lähe mitte.

Vaatamata sellele, et meil on tavaline argipäev, on mõtted siiski jõulude juures. Sest oodata on kõige kaugemaid pereliikmeid. Tahaks olla eriliselt valmistunud ja oma rõõmu väljendada kõiges. Sest seda ühist aega on meil ikka häbematult vähe. Lähemal olijatega on see sama, et ühist aega tegelikult võtame endile liiga vähe. Aga see teadmine, et on alati võimalus olemas, muudab asja. Iseasi kui palju seda võimalust kasutame. Kaugel olijatega ei ole ju võimalustki.

Nii ma siis mõtlen kingitustele, menüüle ja ühisüritustele. Varsti peab mõttest kaugemale minema. Iga-aastane lubadus, valmistuda jõuludeks pärast jaani, ei ole ka seekord teoks saanud.

Üle kõige ootame aga lund, sest kauge lumehuviline tahaks väga osa saada õigest, „Üksinda kodus“ talvest. Eks see õige talv meil loterii on, aga loodame bingole.