Kodus külalisena

Kui lapsed saavad suureks ja külla tulevad, siis on nad tegelikult ju nagu oma kodus, aga ikka nagu külas ka. Vähemalt mina ise arvan nii. Tegelikult ma ei tea, kuidas minu lapsed end ise tunnevad, kas külalistena või ikka nagu omas kodus. Oma lapsepõlvekodus tundsin ise end nii ja naa, esialgu vast nagu kodus, aga mida aeg edasi, seda rohkem külalisena,  s.t voodi ei tundunud enam oma ja enne ööunne jäämist vähkresin alati kaua. Samas olin ju igal ajal oodatud ning ema kippus alati üle hoolitsema: kandis kõik söögid laule, valas tee tassidesse, pani suhkru sisse ja liigutas ära ka. 

Vaatamata sellele, et minu jaoks oli, on ja jääb ema ja tema suhtumine igavesti lõpmata armsaks,  püüan sellist ülehoolitsust vältida. Paraku kipub aga ikka nii minema, et olen ka laste koduskäigul peaaegu kõik ette-taha ära teinud. Mulle tundub, et isegi mõte töötab mul nagu minu emal omal ajal: mida ma veel saan neile pakkuda ja kaasa panna. Seekord said muuhulgas  kibepipra ja basiiliku taime, mida saab köögi aknalaual väga edukalt kasvatada. Ajalugu lihtsalt kordub, see on vist paratamatus.