Traditsioonid jätkuvad

Jaanid said siu-vipsti läbi ja nagu juba traditsiooniks saanud: neid ei peeta meie õuel, ja seda sellepärast, et kutse on teiste õue. Sellepärast jääb ka kodune söögipoolise varumine ära, mis ei tähenda seda, et ma siiski toimkonnata jään. Väljaarvatud vanakodujaanid, sai suurem osa jaanidest laua taga istutud ja lihtsalt ennast ületoidetud. Kaetud laual on imelik fenomen: kõht on täis, aga käsi ise sirutub uut palakest võtma. Täiesti jabur. Kusjuures kraam, mida endale sisse ajasin, oli enamasti taimne, sellegipoolest tundsin õhtuks ennast nagu täissöönud part.

Vanakodujaanid olid nagu ikka, toredad. Jagus palju teresid ja kallistusi ning taasnägemise rõõmu. Kõigiga suhelda ei jõudnudki, ning mõned jutud jäid liiga lühikeseks, ja tantski jäi tantsimata, aga midagi peab järgmisteks jaanideks ka jääma. Keegi veel tundmatuseni muutunud ei olnud, vaid lapsed olid suuremaks kasvanud. Nii et pean end ikka näitamas käima, vastasel juhul võin olla mina see, keda ära ei tunta. On juba nii, et eakaaslased vananevad ja mina ilmselt ka koos nendega (raske uskuda). Nii on, et kui ühtäkki näed kedagi pärast mitut nägemata aastat, siis nähtud nägu tundub vanana ja ennastki ehmatab, et küllap ka mina tundun temale sama moodi.

Viimased aastad on jaanid-jõulud suht sarnase temperatuuriga olnud, ja ega seegi kord erand ei olnud. Ka järgmine päev istusime talvejopedega, et ikka soe oleks. Aga tühja sellest, meil on ju olemas need joped. Kui ei oleks, oleks jama. Nii et traditsioonid jätkuvad.