Suvised filmielamused

Selle suve filmielamusi on mul kaks. Esimene neist oli telerist, ETV-st nähtud „Perekond Bélier“. See oli kurttummade pere lugu, kus ainus kuulja-rääkija tütar pidi olema tõlgiks vanemate ja maailma vahel. Lapsukest lahti lasta ei ole aga lihtne. Ühtepidi praktilistel kaalutlustel, teisalt lapsi ei olegi lihtne kodust ära saata. Selline tore komöödia, täiesti omanäoline ja mõttega, mis teeb hinge ühteaegu nii helgeks kui nukraks. Ma naersin ja nutsin. Küllap ikka isiklikel põhjustel. Sest minulgi on kodus laps, kes aeg-ajalt ütleb, et ta ei ole enam laps ja tahab lennata oma elu peale. On sõnulseletamatult tore, kui lapsel on siht ja ta teab, kuhu poole püüelda. Teisalt, aga mina? Mina tahaks teda endale hoida, pead paitada, tekki kohendada, küsida argiseid küsimusi: kas kõht on täis, milline su päev oli…  Peale kütkestava süžee olid ka ilusad, hingestatud laulud. Seega olen müüdud sellele filmile.

Ühte pisarakiskuja laulu olen nüüd järjepannu kuulanud ja kuulanud ning sellest ei saa küll. Mu kallid vanemad, ma lahkun. Teil ei ole enam lapsi. Ma armastan teid, aga ma lahkun. Ma ei põgene, ma lendan. Ilma suitsu ja alkoholita. Selline sõnum sellelt laulult.

Mes chers parents, je pars
Je vous aime mais je pars
Vous n'aurez plus d'enfant
Ce soir
Je n'm'enfuis pas je vole
Comprenez bien, je vole
Sans fumée, sans alcool
Je vole, je vole

http://www.metrolyrics.com/je-vole-lyrics-louane.html 

Teine oli dokfilm“Juured”. Episoodid, mis puudutasid ja mõni neist kohe eriliselt, sest juurte teema on meie pereski olemas. Kuhu oma elu lõplikult korraldada ja pesa punuda, kui juured on geograafiliselt ja kultuuriliselt kauged, kuid on armastus ja tahe koos olla. Asjade sorteerimise episood oli vast kõige muhedam. Inimene kogub oma elu jooksul nii palju asju, iga esemega käib kaasas mälestus, lugu. Neid mälestusi on tore sorteerida, kuid samas asjad koormavad. Siiski, mingi kolikamber peab igal inimesel olema, see on fakt. Nii et ka seegi film oli hingele, parasjagu fragmentaarne, väga isiklik, tegelik elu, kus on nii rõõmu kui kurbust, pettumist ja leppimist, usku ja lootust.