Täna hommikul pidasin tõsist võitlust ise endaga: kas rattaga või autoga. Minuga on alati nii, et algan hooga, kuid siis lasen minna … Täna sain aga endast võitu, surusin kiusatuse valida kergem töölemineku viis, endas maha ja sõitsin rattaga. Alanud on ratta hooaeg. Tavaliselt leian hunniku põhjusi, mis rattaga tööle minna on keeruline. Need põhjused on ainult minu enda sisesed ja õigustan ka end ainult ise enda ees, sest tegelikult on ju teistel suva, millega mina tööle lähen. Ühelt poolt on nõme jätta kasutamata enese liigutamise võimalust – tööle minema peab niikuinii ja liigutama peaks end ka kindlasti. Teisalt tahad ruttu saada ja kondiauruga väntamine võtab pisut aega. Aga samas ei ole ka autoga sõitmine mingi aja kokkuhoid, kui ma pärast tööd ikka pean kas kõndima või ekstra rattaga sõitma minema. Nii et loodan samas vaimus jätkata.
Õnneks aiatööde suhtes mul ind nii kiiresti ei rauge. Peaaegu kõik, mis plaanis kasvama panna, on ka pandud. Eilne soe vihm oli nagu tellimise peale tulnud ja istikud said looduslikult kastetud. Tehtud töödest saadud hea tunne on ikka hea küll. Ikka tahaks, et koguaeg oleks edasiminek ning meie koduke saaks ikka kenamaks ja kenamaks. Määriti ju meile mettki moka peale ühe väikese tunnustusega. Eks kiitus mõjub ikka umbes nii: kiida lolli, siis loll rabab ;)
Mingeid suuri liste ma eelseisvate tööde tarvis ei koosta, pigem on ideed minu peas ja siis poetan neid sealt vaikselt jõudumööda vähemaks. Kusjuures samakiiresti lisandub sinna uusi ideid juurde. Näiteks eile tulin mõttele, et peaks punuma ühe pajuvitstest korvi, kuhu paneksin kasvama gladioolid. Idee on hea ja usun, et suve lõpul võiks selline korvitäis väga äge olla, aga enne pean end sundima alustama, kusjuures vitsad on juba olemas.
 |
| Fotodel on oma aia lilled kuidagi veel ilusamad |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar