37. nädal

* Kuulasin meie üksuse arengu ideid, mida esitati väga optimistliku ja lootustandva tooniga. Kui sellest rääkisin ühele muidu ju toredale naisele, oli vastustes vaid negatiivusus: kust selleks raha võetakse, kellele seda tarvis on, mis mõttega jne. Teisel vingujal on kogu aeg hirmus elu, kõik on halb ja paha, eesotsas peaministriga ning teised ministrid takka otsa. Issver-sussver, aga nii võib ka elada.

*Uus krimi annab reede õhtutele uut jumet. On pagana põnev.

*Kampaania korras korraldatud üritused mõni kord väsivad. Või väsin ise selle tuules. Igatahes tänane Maale elama ei pannud silmi särama.

*Poole ööni jutustamist, naermist, kaasaelamist, veinide lahendamist – oli meie armsa gängi kokkusaamine. Parim. Olime seda pikalt oodanud, sest koroona. Ja kui on mitu inimest, siis on iga kord ka aegade klapitamise teema. Omavahel saame kõik saladused, mida muidu rääkida ei taha, ära räägitud. No kas just kõik, aga need paar mitte nähtud aastat on nii palju meie eludes muutnud, et oli mida rääkida ja mida kuulata.

*Üks pidu võrdub järgmise päeva väsimusega. Nii ma end tundsin. Kiisu-kutsu lõimimiseks oli ikkagi jaksu, hakkab vaikselt edenema. Kiisu susiseb oluliselt vähem kutsa peale ja kutsa ei põgene enam selle väikese imeliku olevuse eest.

*Maailma ei ole võimalik parandada, teist inimest ei saa muuta, olen selle oma aastate jooksul hästi selgeks saanud. Püüan vaid ise olla normaalne, et kiirata pisut headust ja positiivust maailma tagasi. Kui mina olen rahulik, küllap ka teine inimene minu läheduses võtab oma üleskeeratud mõtetelt tuurid maha.

*Meil on juba mõnda aega rändur nr 2. Ootan neid kõnelemise aegu. Süda jääb rahule, kui kõik on korras, ja seda tema kinnitusel oli. Siiski hakkas millegipärast peavalu kerima ja kerima ning tuduaeg tuli juba kell kaheksa. Tahaks ju ikka teada, mis millest tuleb. Olen kindel, et Rändur mulle peavalu ei valmistanud.