39. nädal

 

*Olen endale öelnud, et ma ei usu sellised artikleid nagu „17 eset, mida sul toas olla ei tohi“. Aga ometi tõstsin koera kujukese, kelle suu pärani lahti ja keel ripakil, ukse taha. 😀

*Kodused kommunikatsioonihäired. Meespool hoidis infi elektrikatkestuse kohta endale. Päädis see sellega, et tolmuimeja undas asja eest teist taga ma ei tea kui kaua. Kas terve selle 1,5h tunni, mil me jalutasime kutsaga või siiski vähem. Igatahes masin oli tuline, elektriarve kasvas ja tuba ka puhtaks ei saanud. See on tegelikult iga kord nii, kui sa tahad midagi hästi säästlikult teha, siis saad topelt.

*Paanikaosakond ei saa ilmselt mitte kunagi asjadest õigesti aru. Seekord oli teemaks Rändur nr 2, kelle asju ma ise meelevaldselt tõlgendasin ning kaasale ka nii serveerisin. Usalda-usalda-usalda ja ära dramatiseeri, ütlen ma endale. Pean sellest ütlemisest ka kinni võtma.

*Oli sünnipäeva pikendus või siis poole-aasta sünnipäeva tähistamine, igatahes käisin kevadise sünnipäeva kinkekaarti lunastamas pidulikul lõunal. Teletornis sai viimati käidud 30 aastat tagasi. Tuli meelde küll, kuid muutused on muidugi väga suured võrreldes toonase ajaga. Ütleme nii, et vau elamust ei jäänud, aga toit oli siiski maitsev, eriti magustoit, atmosfäär enam-vähem ning teenindajapoiss saab kõige parema hinnangu. Ilmselt ma järgmised 30 aastat siiski sinna ei kipu. Koduteel jäi ette IKEA, kus oli ostulaulupidu, rahvast metsikult ning ega sealt enne välja ei saa, kui oled enamvähem kõik läbi kõndinud. Teele ette jäi ka kaasa sõbra pere, kus oli ootamatute külaliste jaoks valvekook kapis ning alati armas olemine võtta.

*Tantsud tähtedega hooaeg pakub huvi ainult Ratase pärast, ülejäänud persoonid ei paku pinget. Ratase ees võtaksin aga mütsi maha, sest ta on oma rollist välja tulnud, tohutult pingutanud. Tahtejõud imponeerib mulle väga. Endal on vast seda ka kuigivõrd, aga tugevamate ja tublimate ees on mul alati austus.

*Istun teleri ees, kass põõnab süles ja aeg-ajalt nurub pai, mida ma talle ka võimaldan. Telekast kuulen juba mitmendat korda, et sõjakuritegude eest tuleb vastutusele võtta, mõistame sõja hukka jne. 7 kuud pole vastutusele võtjat olnud ja mida see hukkamõist kurjategijatele loeb. Ainult tühipaljas juttude maailm. Minu kassi paitamisest on ka rohkem kasu, kui tühjast sõnakõlksust.😊

*Läks nii, et minu selleaasta töö ja vaev porganditega läks mulla alla, tuli traktor, porgandeid ei märganud. Päris loobuda ma siiski ei taha ja olen käinud nüüd mulda sonkimas. Midagi saan korvi ka, sellised jupikesed, mis kindlasti loomulikus olekus ei säili. Seega juba mitmendat õhtut ma pesen ja kraabin ja tükeldan, et neid sügavkülma panna. Tüütu töö, aga jonni ma ei jäta. Urmas Vadi kuulates läks töö pisut libedamalt.

*Ikka porgandite puhastamise töö on käsil. Sõbranna ütles, et tema venitab end ja kuulab muusikat igal õhtul, võtab aega endale. Mul oli nii keele peal, et mis sul viga, elad korteris, aega küll, aga minul vaesekesel on terve majapidamine hallata, koer-kass hoolitseda. Sain siiski sõnasabast kinni. Ainult loll ei leia vabandust, need minu tööd ei ole ju ka mingid mastaapsed, mis segaksid endaga olemist, ma võin ju mõnele kodutööle otsa vaadata ja minna lasta. Valikute küsimus, ja ju oli tibake kadedust ka hinges, et tema suudab ja mina mitte.