Suusoojaks paljugi võib öelda veel

Olen hakanud tajuma, et mida vanemaks saan, seda rohkem elan kaasa päevapoliitikale s.t üha enam häirivad lauslollused valitsemises; otsused, mida tehakse lihtsalt otsustamise pärast ja rahva koormamine mõttetu infomüraga. Näiteks minu kooliajal oli lihtne teada kõiki ministreid, kõik olid nagu kipskujud paika valatud, kuni tuli vikatimees ja nad sealt endaga kaasa viis. Siiani on meeles, et Kossõgin oli peaminister, Gromõko välisminister, Ustinov kaitseminister. Täna aga vahetuvad nad kiiremini kui vaese naise garderoob ja neid lihtsalt ei jõua meelde jätta. Siinkohal ei taha ma küll väita, et minister peaks olema eluaegne. Ikka on vaja aeg-ajalt uusi mõtteid ja tegusid. Kummastama paneb aga viimane vahetus. Ma ei saa küll väita, et kõik see kamp on halb, kuid on ju teada, mida teeb tilk tõrva meepotis, või tass piima kaevus. Nii ei saa minagi üle ega ümber uuest maaeluministrist, mis kisub sinna komöödiakanti. Nagu meil ei oleks tublisid, tarku, laitmatu renomeega, kogenumaid põllumehi või maaeluga seotud mehi-naisi, kes võiksid seda ametit palju väärikamalt kanda, kelle sõna maksaks kordi rohkem, kelle kapist ei oleks kohe esimesel päeval võtta kotitäite viisi  luukeresid, kellel on vastav haridus. Kindlasti on. Meil on väga palju selliseid pealtnäha kergeid ameteid, kus on kõrgharidus nõutav, kuidas siis minister saab olla ilma kõrghariduseta. Ei saa aru. Vist ei hakkagi. Mitte et sellest midagi muutuks, mida mina arvan või ei arva. Lihtsalt, suusoojaks, jutujätkuks, mõttevälgatuseks kõlbab küll. Ja vähemalt on rahvaseas jutuainet.