Tagasivaatamise aeg

Naine pidavat vana olema siis, kui tabletikott on suurem kui kosmeetika kott :D Minul veel ei ole. Uus ja ümmargune aastanumber on aga ettekeeranud.  Kui varem ei ole ajas tagasivaatamisega nii väga tegelenud, siis 5 ja 0 on selline tärmin, mis nagu kohe kutsub nostalgitsema ja mõtlema, et mida siis minu elus nende aastate jooksul toimunud on, millised on kordaminekud ja mis on see kõige-kõige, mille meenutamine toob veel tänagi heldimuspisara silma. 

Nagu meis enamusele, on ka minu elus olnud nii äikest kui päikest. Ikka nii, et kui on olnud äikeseaeg, siis varsti piilub päike ja kõik on jälle ilus. Kuigi jah, ega ilma konarusteta ei ole läinud, aga kellel meist olekski. Kui ilma takistusteta kõik kulgeks, siis vist ei oskakski ka väikestest asjadest rõõmu tunda. 

Iga naise elus peaks olema elusündmuseks number üks, tema laste sünd.  Vähemalt minul on. See ei muutu ega kustu ajas. Nii oli ja nii jääb. Mõte neist toob mulle silma heldimuspisara.  Olen lõputult õnnelik, et nad mul olemas on ja on täpselt sellised nagu nad on.

Kõige armsam kink :)

Väga olulised minu teel on minu kaaslased. Mõnega on ristunud teed lühemaks, teistega pikemaks ajaks. Kuid kindel on see, kes tulid ja on ja jäävad – nende üle on mul tõeliselt hea meel, et nad olemas on.  

Koolide lõpetamised on kindlasti üks verstapost teel, millest mingid mälestused küll kustuvad, kuid neist saadud teadmisi ei saa ma kindlasti alahinnata. Oma toonaseid valikuid ma ei kahetse, oli nii kuidas oli.

Minu kodud, neid ei olnud palju, aga nende loomine ja sättimise heaks panustasin palju oma aega, mõtteid ja näputööd. Olen õnnelik, et meil on selline kodu nagu ta on - ise tehtud, ise loodud. 

Minu jaoks on sündmuseks olnud ka alati ükskõik millise kodulooma võtmine. Meil on olnud väiksed hamstrid, liivahiir, rott ja koer - kõik on jätnud oma mälestused. Koer siiski kõige rohkem. Kassi saan ma jumaldada endiselt :)

 

Meie väiksed reisid väärivad kindlasti märkimist.  Ma ei ole küll palju reisinud, kuid iga käik on kustumatult meeles ja on avardanud minu maailmailma. Kui me poleks võtnud ette pikka autoreisi Prantsusmaale, poleks mul olnud ookeanilainete paitamise kogemust, Saksamaa kiirteede elu kogemust,  ma ei teaks, millised näevad välja Pariisi tänavad varajastel hommikutundidel, kui mitu korrust on ma-aalusel parklal, kui pikk on saba Eiffeli torni pääsemiseks ja kuidas sandarm reguleerib liiklust Triumfikaare ees.  Kui me ei oleks võtnud ette reisi Norra, ei teaks ma, kui hirmus on autoga mägedes sõita – ühel pool kalju, teisel pool kuristik, ma ei teaks, kui võrratud on Norra mis tahes vaated, võimsad fjordid ja lambad teel. Kui me ei oleks sõitnud Lätti, ei teaks ma, kuidas saavad kokku Riia laht ja Lääne meri , kui palju lehmi on Ventspilsis ja millised suurepärased atraktsioonid on Siguldas.  Seda loetelu võiks jätkatagi.

Kuid põhiline on, et ma ei kahetse midagi.