Hea, et niigi läits

Napilt oleksin õhku lasknud meie küttekolde. Alati ma kontrollin mitu korda üle, kas olen vajaliku lüliti sisse lülitanud, kui katlasse tuld teen. Tundub, et seekord jäi kontrollimata, sest kui tuli juba katla alt peaaegu ära põlenud oli, avastasin oma unustamise. Õnneks-õnneks jäime seekord terveks, kusjuures katel ise ei unustanud, tema sulges mitu korda oma luuki, mille mina vägivaldselt ikka lahti tõmbasin. Nüüd andsin endale pühaliku tõotuse, et sellist asja rohkem ei unusta ja tänasin kaitseinglit, kes meid hoidis.

Eks neid „napilt“ asju ikka juhtub, mõnikord näib, et küll liiga sageli. Aga sageli on nii, inimesel on vaja midagi, mis teda maapeale kutsuks, natuke raputaks ja sunniks tähelepanelikumaks. Näiteks ei jäta ma enam kunagi triikrauda seinast välja tõmbamata, kui vaid hetkekski sammu kaugemale astun. Sellele eelnes muidugi juhus, mil mu triikraud küttis terve päeva tuba. Nüüd kontrollin alati, kas olen garaaži ukse korralikult lahti lükanud ja et see uks ka kinnituks teda hoidvasse haaki. Sellele eelnes juhus, kui uks ei olnud haagis ja autot välja tagurdades juhuslikult märkasin peeglist, et uks tuleb vastu. Rahakoti panen alati kindla koha peale. Sellele on eelnenud palju otsimist ja paanitsemist – appi, rahakott on kadunud. Käärid käivad kõik ühte topsi, heegelnõelad - vardad teise, seda sundis tegema ikka nende otsimine. Jalgu enam mööda maad ei lohista, sellele on eelnenud noores põlves kogetud ühe vana tädi ütlemine: sa lohistad jalgu nagu vana inimene.

Usun, et inimene on oma loomult laisk (mina küll olen), aga kui on midagigi, millest on õppida ja järeldused teha, siis üritan ikka seda teha ja olla õnnelik – hea et niigi läits.