Sünnipäev, suusatamine ja natuke patriotismi ka

Kodumaa sünnipäevapidu ei peeta juba pea 15 aastat meie õuel, sest meie armastatud pereliikmel täitub igal aastal koos kodumaaga üks aastaring. Nii et pidu on alati tema õuel. Nagu ka möödunud korral, olin mina selline hädapätaka moodi. Seekord valutas küll vaid pea, mille aitas lõpuks lahendada tabletike. Eelmine kord olin lausa printsess, pikutasin koos viirusega voodis, nii et  saabunud külalised käisid mind korda mööda tervitamas.

Eilseks oli aga kõik ok, nautisin ilusat ilma, suusatamist ja kudumisevardaid. Talisport on ainuke sport mida ma ise ka mõnikord harrastan ja mida ma telerist vaatan. Nii et eile libistasin suuskadel üsna mitmed kilomeetrid maha, vaatasin Lahti ülekandeid, klõbistasin vardaid ja meenutasin sarnaseid mälupilte aegadetagant.

See oli 29 aastat tagasi, kui kudusin suurt maavillast meestekampsunit, vaatasin öösel telekast Calgary olümpiamänge, tundsin end põnevil ning ka paganama hästi. Ühel hommikul tuli naabrinaine  vihast vahutades, sest mees ei olnud õhtul temaga koos magama tulnud, vaid vahtis öösel  ülekannet Levandi sõidust ja häiris temagi und.  Kuna kaasa mul kaagutada midagi ei olnud, siis olin lihtsalt vait. Mina ju ka vaatasin, meie oma Allar sõitis, kuidas tema sai nii ilma huvita olla? Selliseid asju mina tavaliselt maha ei maga. Minu arvates just sellised hetked on meeldejäävad ja kasvatavad patriotismi. Või siis ehk mitte, sest naabrinaine ei andnud endale võimalustki.  Minul on aga alati väike härdusepisar ka silmanurgas, kui võitja finišisse jõuab - suur töö ja pingutus on seljataga.

Sportlikud pingutused jäävad minust siiski pingutamata, tallan suuska ilma higi ja ponnistuseta, kuid käsitöiselt olen ettevõtnud suure ja pingutust (püsivust) nõudva töö. Hakkasin kuduma suurt pleedi, mille kavatsen saata maakera teise otsa, et mu lapsukesel see patriotisminatuke, mis temas kindlasti veel alles on, kaotsi ei läheks.