Wranglerid ja Sangarid

Minu esimesed teksad olid Wranglerid, maksid 180.- rubla, mis võis olla minu ema terve kuu töötasu. Pükste värvliosa oli mulle tegelikult tsipa lai, sest tegemist oli meeste lõikega, kuid niit ja nõel aitasid muuta värvli minu taljele parajaks, vastasel juhul oleksin ma jäänud püksata. Maal Viru-ärikaid ei liikunud ja oli hea, kui üldse mingitestki püksisäärtest kinni said. Need püksid teenisid mind aastaid, sest tegelikult olid nad ebamugavad ja iga päev ma neid ei kandnud. 

Pükste lugu meenus mulle seoses kinos käiguga, käisime Sangareid vaatamas. Ise ma seekord nii väga ei kibelenudki minema, sest Klassikokkutulek ei jätnud mulle head muljet. Kuid läksin üldsusega kaasa ja seekord ei pettunud. Mulle see film meeldis. Natuke nalja ja naerda sai, kusjuures osa naerust tuli n.ö läbi pisarate. Noortel on olnud vähemalt näiliselt igal ajastul meri põlvini, ja koos seltskonnaga tehakse asju, mida üksinda ei teeks. Igatahes oli tore nostalgialaks mõneks ajaks. Eks meile vananevatele, meeldib nostalgitseda üha enam ja enam. Aga samas oli see film ka tänapäeva noortele meelejärgi, sest noorsand kiitis küll nähtu heaks.