Reaalne elu

Üks, mis on kindel, on see, et kui sul on lapsed, siis keerleb elu suuremas osas ikka nende ümber. Isegi, kui ma oskan kodust välja minnes end kodusest elust välja lülitada, ei ole minagi eht eestlaslikust muretsemisest pääsenud. Seda eriti juhul, kui ma ise oma lihtsameelsuses või tont teab milles, luban mõnikord liiga kergekäeliselt ja pärast keeran musti stsenaariume peas. Nii oligi mõni aeg tagasi - lubasin poisi linna peole. Täiesti üksinda. Laste peole. Bussiga läks ja bussiga sai koju ka. Mineku suhtes oli tunne kindel, pole ta ju enam tita ja oskab piletit osta ja niipalju linnavahel orienteeruda küll, kui vaja. Iseasi on muidugi kojutulek. Oma vaimusilmas juba kujutasin ette kampasid, kes võivad üksikut, kaitsetut poissi hilisõhtul tülitada; siis kujutasin ette, kuidas ta jääb bussist maha ja telefoni aku on tühi ning helistada ka ei saa; ja lõpuks hirmutas mõte, et äkki politsei hakkab huvi tundma  lapse vastu, kes on õhtul ilma lapsevanemata väljas.

Igatahes kujunes kõik nii, nagu kokku oli lepitud: kui bussis on, siis helistab ja lähen peatusesse vastu. Samas sellest üksikäigust oli temal elamus missugune. Selgus, et linna ööelu oli juba mingil määral alanud, politsei oli mingeid noorukeid korrale kutsunud ja üks mees oli kasiinost välja tulles maha istunud ja valjuhäälselt nutnud. Küllap sattus mänguhoogu ja ühel hetkel jõudis ka reaalsus kohale. Selline on elu, tuleb tõdeda. Võib-olla ongi hea, kui laps ei ole vati sees hoitud, siis ehk oskab sellest reaalsusest, mida nägi, ka hoiduda.