Pikad pühad ....

... on sellepärast igati armsad, et siis on tõepoolest aega kas just kõigeks, aga palju rohkemaks argipäevast küll. Minu mööduma hakanud nädalasse mahtus paar tööpäeva, üks teatriskäik, uue aasta tervitamine,  perekondlik fotostuudio külastus ja ränduri taas teele saatmine. 

Aastavahetuseks saime ootamatu kutse külla minekuks ja nii tegimegi. Seekord saabus uus aasta meile Haapsalus. Sättisime end ka keskväljakule kuuse alla. Rahvast oli palju, rakette ja muidu pauke palju, tossu ja udu ka. Udu oli isegi võimsam ilutulestikust, sest neist viimane lendas (loe: tõmbas) sõna otseses mõttes uttu ja paistis maapeal olijatele nagu suur võilille äraõitsenud nupuke, nii õrn, nii õrn :D Aga tore oli kõndida läbi öise linna, vaadata seda melu ja niisama lobiseda. Omas kodus oleksime lihtsalt telerit vaadanud ja siis korra ka õues käinud, söönud-joonud ning see oleks liiga tavaline olnud.

Kuna olen juba selles eas, kes tahab ikka ärgata oma kodus ja oma voodis, siis otsustasin vastu hommikut koju sõita. Väljas oli ikka paks-paks udu ja nähtavust peaaegu ei olnudki. Sõitnud mõningad kilomeetrid, selgus ootamatult, et selle aasta esimene vastutulija maanteel oli põder, ilmus teine majesteetlikul sörgil udust tuledevihku. Õnneks oli siiski meie kaitseingel meiega ja kokkupõrkest jäid puudu vaid napikad meetrid. 

Fotostuudiosse sättimine oli ka nagu teatrisse sättimine, ikka  tahad endast parimat ja ilusamat välja võluda. Lõppkokkuvõttes ei leppinud me tüdrukutega kokku, mis värvi riided me selga paneme ja juhtus nii, et olime kõik valgetes pluusides. Nüüd on  jäänud vaid oodata, missugused pildid välja tulevad. Aga kuna sellist võimalust, et saame kolmekesi pildile, on vaid aastas ehk kaks korda (vähemalt sellel aastal oli nii), siis tuli seda hetke ära kasutada. Tänaseks on minu rändur taas läinud uusi maid avastama ja uuesti näeme võib olla aasta pärast. Aga mina olen juba harjunud ja tänan interneti, mis laseb tema käikudest osa saada.