Kodukülla

Meil oli jälle tore päev. Olen alati olnud seda meelt, et häid asju tuleb kuulutada, halba pole vaja jagada ning niisama targutada võib küll, aga ilma minuta on targutajaid teisigi ja jäägu see siis pealtnäha teistele. Sest kes see iseenda targutamist ikka näeb J 

Niisiis viimane tore sõit viis kodukülla. Kuigi mu kodu on ammu mujal, jääb kodukoht ka alatiseks koduks. Seda ei muuda isegi see, et ma tegelikult ei ütle enam ammu, et lähen koju. See kestis seni kuni oli ema. Tühjaks jäänud kodutare on pigem vaid kodukoht ja määratlen seda nüüd talunime järgi. 

Seekord tegime seda perepojaga koos. Käisime läbi kõik kodukandi sugulased, kusjuures olid need käigud kõik boonusega, sest juhtumisi oli pühadeaeg ning sugulastel olid omakorda sugulased külas. Tabasin mitut kärbest ühe hoobiga. Kalmistul käisime ka, kus trehvasime samuti tuttavaid. Olen paraku selles eas, kus saadki kokku tuttavate nägudega kalmistul, sest lähedasi, kelle kalmu külastada, on. 

Igapäevaselt ei kõla ka see, et  nägime kitsekesi põllupervedel nosimas,  suuri lehmi koduõuel uudistamas ning koduküülikut ka. 

Tagasiteel põikasime Tuhu rabasse. Olin kuulnud tudengite rajatud vaatetornist, aga oma silm kinnitab kuuldut, seega tuli ta üle ka vaadata. See torn muidugi torni mõõtmeid välja ei andnud, kuid oli ilmselgelt mõeldud minusuguste jaoks. Kõrgust tal vägapalju ei olnud, nii et kõrgusekartja tundis end seal tipus väga hästi. Hirmu peletavad seinad ka kõik ees. Oli äge ehitis. Talvine raba erilist silmailu ei pakkunud, ilm oli pilves ja hakkas ka vaikselt juba hämarduma. Tee rabasse oli künklik ja auklik ning tee hoiatavaid märke täis. Näha oli, et raba tahab teed endale võtta ning korraks käis mõte peast läbi: kuhu me nüüd ronisime ja kas ümber pöörama ka pääseme. Pääsesime küll, sest pärast raba oli üksik maja ning seal teeotsas toimus ümberpöörd. Papike õues kindlasti mõtles, et mingid kahtlased luurajad. Aga ei olnud, turistid hoopis. 

Meil oli väga tore päev, sest kahekesi koos autoga sõites said läbi arutatud paljud teemad, mis kodus rääkimata jääksid. Kinnise ruumi ja sunnitud olukorra mõju vast üheltpoolt. Kuid teisalt oleme ikka kõik muutumises, ka turtsakad teismelised.