Käsikäes

Rõõm ja kurbus käivad käsikäes. Kui paar päeva enne võisin hõisata ja olin õnnelik iseenda pärast, siis ühtäkki ootamatult sisenes sellesse rõõmu ka kurbus. 

Nüüd on vaid see blogi Dominica. Meie pere pikaaegne truu sõber on läinud sinna, kuhu me kunagi kõik läheme. Eks tal oli vanust ka, aga kurb ja ootamatu oli ikkagi. On siiani. Küllap aeg parandab. Nii on, et võtad endale lemmiklooma ja ta kasvab ikka väga südame külge. Meie tunded olid kindlalt vastastikused, sest ka mina olin tema väljavalitu, minu järgi ta käis, minu sülle ta nurus, mind ta alati ootas ja teadis ka, mis kellaajal võib oodata. Kaheteist aasta jooksul süvenenud ja kasvanud sõprus.

Hetkel olen arvamisel, et need tunded väljavahetamisele ei kuulu ehk siis uut koera asemele ei võta, aga saan aru, et ka see arvamine ei saa olla lõplik -  annab aeg arutust.

Täna on aga õues imekena hilissügisene ilm, päike on end silmapiirist veidi kõrgemale upitanud ja püüab veidike rõõmu pimedusekuusse tuua. Koperdan ikka tasapisi ümber maja, riisun lehti, lõikan pruuniks tõmbunud lillepealseid maha just selle järgi, millises tempos nad pruuniks tõmbuvad. Mõnus on, sest kiiret ei ole kusagile. Ikka tasa ja targu. 

Kivimtaimlas on üks lilleke justkui aastaaja kiuste õitsele puhkenud, ei tea, kas ta usub, et on kevad juba. Loodan, et ta sellega endale liiga ei tee.