Sa alustad aeglaselt suremist,
kui sa ei reisi,
kui sa ei loe,
kui sa ei kuulata elu hääli,
kui sa ennast ei hinda.
Sa alustad aeglaselt suremist,
kui sa oma eneseväärikuse suretad,
kui sa ei lase teistel end aidata.
Sa alustad aeglaselt suremist,
kui saad oma harjumuste orjaks,
kõndides iga päev samasid radu...
Kui sa oma rutiini ei muuda,
kui sa eri värve ei kanna
või kui sa ei räägi nendega,
keda sa ei tunne.
Sa alustad aeglaselt suremist,
kui väldid tundmast kirge
ja tormilisi emotsioone,
neid, mis su silmad särama panevad
ja su südame kiiresti lööma.
Sa alustad aeglaselt suremist,
kui sa ei muuda oma elu,
olles rahulolematu oma töö või armastusega,
kui sa ebakindla nimel ei riski turvalisega,
kui sa oma unistust püüdma ei lähe,
kui sa ei luba endal
kas või kordki elu jooksul
põgeneda mõistliku nõuande eest...
- Pablo Neruda -
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar