Neljapäev, 4. november 2021

38: neljapäev ja uus neljapäev

 

*Saatsin lapsepõlve sõbrannadele ühe naljaka patsidega piiga pildi, et veidi ergutada meie sõprust. Tahab ju sõpruski sooja, tähelepanu,  meelel hoidmist. Pärast oli üks teine seltskond ja reisimuljete minutid. Paraku on nii, et mõni inimene osutub tüütuks, no ei ole ühel lainel ja on pisut liig mulle, sest lihtsalt ei jaksa kuulata neid pikki, mööda tühja-tähja jooksvaid heietusi. Kuid täna oli mul siiralt hea meel, et ta sai kodust välja, et ta sai jagada oma rõõmu. Sest ka selle hinges pesitseva rõõmuga on nii, et see võib jagamata jätmise korral muutuda kurbuseks.

*Pidasime aasta tagasi Hedon spaa vaikse spaa paketi plaani, aga tuli k ja rikkus plaani ära. Täna läks see õnneks. Üldiselt läksime tundmatusse, sest pole seda asutust varem külastanud. Pelgasin pisut ka oma kannatamatust, sest ma tean, kuidas ma spaas käies ühest saunast teise hüppan, üheski neist pikemalt peatumata. Natuke higistan ja juba go. Hedon spaas oli aga tõepoolest vaikne rahulik olemine, rahvast vähe, kõik protseduurid olid hajutatud, mängis vaikne muusika ja see rahu ja vaikus iseendasse tuli ka kuidagi iseenesest kohale. Käisime läbi kõik …aariumid, mis pakuti. Minu lemmik oli soolabassein, hetkeks tuli tunne nagu loksuksin Vaiksel ookeanil, pea mõtetest tühi, ainult mina ja ookean. Tegelikult oli kõik seal tore, ka need hooldustooted, tee-aeg ja teenindus.

Kuna juba kodust välja olime, siis olime päeva planeerinud mitu tegevust, meil oli ka pilet küüni, etendus „Must lind“. Sedagi valikut ei pea kahetsema. Sügav sisu, lihtne ja loogiline, väga heas esituses lugu, sain tõesti elamuse ja pikalt mõtteainet. See on küll minu selle-aasta top 1 nähtud etendus.

*Ootasin lapsi koju, kaks neist saabusid oma rännuteedelt ja rändasid lõpuks edasi oma koju, õnneks jäi üks ikka mulle ka. Tegime koos kutsu õnnelikuks ja jalutasime pikema ringi, kui mina tavaliselt teen.

*Läksime kinno „Tulilindu“ vaatama, sest pühapäev ja pole oma suurte lastega midagi ka ammu koos teinud ja mulle selle filmi promo mõjus küll kutsuvalt. Film mulle meeldis, kuid nagu ka minu kaasa arvas, et inglise keel venelaste suus oli võõras. Vene keel oleks kindlasti kõlanud usutavamalt, kuid see film liigutas sellegipoolest. Mitte et ma ei mõistaks omasooarmastust. Aga koju sõitsime küll vaikides. Sõnu nagu polnudki, kumbki mõtles omi mõtteid.

*Selle aasta tsükkel on taas jõudnud pimedamale poolele. Hommikul tööle minnes on hämar ja õhtul koju tulle sama lugu. See pimedus pigistab mind igal aastal tugitooli üha varasemal kellaajal. Pimedas ei taha kappe koristada, põrandat pesta. Isegi nõude pesemine on pimedas kuidagi tülikam kui valguseajal.

*Kalmistu oli õhtul küünlaleegikirju, panin ka küünlad maja vanaperenaise ja äia hauale. Kodus kaminasimsil süütasin oma lahkunud perele kolm küünalt.



*Eilne UV-faktor rääkis pandeemiast ja sotsiaalmeedia tähendustest. Sotsiaalmeedial on oma võlujõud küll, ta kutsub vaatama kasvõi korraks, ühesilmagagi piiluma sekundiks – ühesõnaga sõltuvus. Lisaks satud sõltuvusse ka kellegi elust, kes jagab oma päevategemisi, mingeid muid nüansse mingil teemal. Jaa nii piiludki youtube, instagrammi, blogi, et kas ta juba on kirjutanud, filminud. Kui üks päev ei ole, olen pettunud, aga kui nädal aega ei ole märkigi, olen juba mures, kas miskit on juhtunud. Vot täiesti minueluväline mure ju, mis võib ka mureks saada. Kes seda oleks kümme aastat tagasi osanud ette näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar