40: nädalakiri

 

*Ma ei ole üldsegi mitte katteta lubaduste andja, aga kui minu poole pöördus äärmiselt sümpaatne aktsendiga eesti keelt kõnelev välismaalane ja soovis ühte teenet, siis andsin talle mitte küll 100% kindla, kuid ikkagi midagi lubaduse moodi, sest selline sümpaatia sulatas südame. Naasnud koju sain aru, et see ikka ei saa nii minna. Need ilusad sinised silmad… Ei oleks pidanud silma vaatama, tema viisakus oleks võinud tuimaks jätta…😃 Igatahes kirjutasin täna vabandava meili äraütleva vastusega, sest minus ei ole lihtsalt niipalju stahhaanovlast, et hakkaksin ületunde tegema.

*Auto sai talvekummid ja kutsa uut jalutusringi märgistada sel ajal, mil kumme vahetati. Koer oli elevil ja ega tal seda märgistamisekraami pikalt ei jagunud 😀. Pärast tegin kodus õuetöid ja siis tulid lapsed ja aeg oli nende päralt. Kondasime metsas, kaunistasime õuevaase uute metsast pärit kompositsioonidega, tassisime lauajuppe valest kohast õigesse kohta. Tegime ahjukartuleid ja praadisime kala. Meisterdasime issile isadepäeva üllatust, mängisime lauamänge, lugesime õhtujuttu. Mõni päev tundub kuidagi teistest pikem, sest sinna mahub lihtsalt topelt kogus rohkem tegevusi.

*Unustasin pesu ujulasse kaasa võtta, lähenesin ujulale rumala peaga kõnnitee kaudu, panin pärmitaignasse 1 kilo jahu asemel kogemata 2 kilo. Minus on tärganud taas udupea. Seega pidin retuusid palja pee peale panema, taignakogust suurendama ja häbi tundma liiklusmärgi eiramise pärast.😂 Aga muidu oli ju tore. Kuigi, et jah, ma ei ole harjunud enam nii suure pere ema olema ja see melu ning kõik kokku, võttis mu lausa võhmale. Peale ujumist koristasin, kokkasin, küürisin ja siis jälle samas järjekorras otsast peale, sest iga natukese aja pärast näis, nagu poleks ma midagi teinudki: mustad nõud tekkisid nagu lohe, kellel ühe pea asemel kerkib kiiresti juurde mitu; kohtadele pandud asjad muundusid imeväel laiali ja laua tagant hüüdsid pidevalt kolm nukitsameest mämm-mämm.

* Ma vist ei peaks laste instasid vaatama, targem oleks pista pea jaanalinnukombel põõsasse, siis oleks minu meelerahu ka paigas. Ma ei ole seda lahtilaskmist enda jaoks veel sada protsenti läbi mõelnud ja ma ei ole ka seda vist päris selgeks saanud, milliseid valikuid ma suudan aktsepteerida, milliseid mitte. Või kas üldse on võimalik oma laste elude suhtes ükskõikset nägu teeselda. Vist ei ole. Puudutab ikka ja igavesti. Nii et miski mind hommikul häiris, aga see läheb mööda, ma usun, sest ma ikkagi usun lastesse ka.

*Oli taas karge ja kaunilt härmas hommiku kord. Seda härmatist jagus terveks päevaks. Muidu oli kõik argine, ei midagi eristuvat, erutavat, ergutavat, kui välja arvata see, et tellisin suht ebapraktilisi, vaid ilu jaoks mõeldud asju. Aga tahtsin ja tellisin. Ning lisaks sain uudishimu rahuldatud ühe kõne abil. Telefon on üldse viimasel ajal minu truu kaaslane.

*Lisaks loetud raamatutest rääkisime ka elusügise teemadel, et mis vanuses see õige elusügis siis on, kas siis kui kõik juba hääbub, või ikkagi siis, kui nopid vilju, mõtled elus olnu üle. Siis vaatasin Roaldi saadet ühest suurperest. Super vahva emme oli selles peres, kuid raske oli aru saada, kuidas sellises möllus suudetakse õppida, õpetada, rahulikuks jääda. Lausa müstika. Ilmselt kohaneb inimene sellega, mis talle antud on. Minul on argipäeviti vaid kass ja koer ja tunnen ka et tegemist küll. Mugavustsoon muutub ilmselt laiemaks ka sellise võimaluse avanedes. Ütlevad ja pensionäridki, kes koju jäävad, et enam ei viitsi tööle minnagi.

*Kust küll tulevad unenäod. Täna nägin lausa filmi unes, oli teine ilus ja põnev ühteaegu. Päeval vaatasin päris filmi, mille vaatamist plaanisid pikalt. Mulle meeldis väga Endla küünis vaadatud „Must lind“ ja selgus, et selle David Harroweri näidendi „Blackbird” järgi on ka film “Una”. Õhtul vaatasin pigem telefoni ja küünlatuld. Täna ei läinudki valgeks.