2015 ja ära hõiska enne vana aasta lõppu

Aasta hakkab ajalooks saama. Jälle – võiks öelda. Aga aastatel ongi komme otsa saada. Aja- ja aastatetaju muutub vist ka elatud aastatega. Noor olles, ootad seda tõelist elu. Nüüd ootan ka, aga oma laste ootuste täitumist ja eks endalgi omad unistused olemas, aga tõeline elu on ju ammu juba käes. Isegi ei tea, kas sellist elu ma tahtsin kunagi, ei mäleta seda tõelise elu ootuse tunnet. Küllap unistasin pisikestest kildudest, millest pidi kokku saama midagi suuremat. Täna võin küll rõõmsalt öelda, et sellist elu, nagu mul on täna, tahan ka järgmisel ja järgmisel ja järgmisel ja …..  Ja selle eest on põhjust olla ülimalt tänulik.

Mida siis tõi aasta 2015?  Üks toredaim tähtsündmus oli kindlasti see, et lõpetasin oma haridustee. Usun, et sellisel kujul ma enam kunagi õppima ei asu, kuid igaks juhuks seda never never ka ei ütle.  Täna igatahes olen seda meelt, et kui õpin, siis käteosavust juurde.

Lõin uusi tutvusi, millest võib midagi põnevat välja arenema hakata, seda rohkem töises mõttes. Olen haaranud mitmel ideel sabast ja ei ole jätnud asju ainult kavatsustemaale, ikka juurutamisele on need läinud. Mõtteid voolab vaikselt juurde.

Ka kodus ei ole käed rüpes istunud. Ideid ja mõtteid on jagunud nii tuppa kui õue ning koostöö ideede genereerimise ja teostuse vahel sujub meil mehega üsnagi. Suurim rõõm on  vabaajaveetmise majakese üle, millele veel nime pole pandud, kuid istuda ja jalga kiigutada juba saab. Ja uusi ideid saab sinna ka juurde juurutada ;)

Meil on uus pereliige - meie kutsikas on 2015. aasta väljalase. Tema on meie selle aasta vau-elamus nr 1 ja loodan, et veel paljudeks aastateks. Ta on ikka selline mõmmi, et ei jõua nii palju ära kallistada kui tahaks.

Edasine rõõmustamise loetelu muutub küll lausa mantraks, aga nii on: Väiksemaid reise on olnud, kaugeimas paigas Lätis lausa kolm korda käidud, kuid Eestimaalgi on seninägemata kohti külastatud. Näiteks Peipsi järve ei olnud ma kunagi oma silmaga näinud.  Olen õppinud tegema mitmeid uusi asju, näiteks käsitöökarpe ja sattunud neist vaimustusse. Olen maitsenud uusi maitseid, näiteks kastaneid, mis maitsesid puiduselt ja ei olnud minu maitsemeelele, kuid nad on siiski maitstud. Meil oli esimest korda oma kasvuhoone, mis andis ohtralt tomateid ja millest alles hiljaaegu näpistasin viimased salatilehed. Olen saanud lugeda palju häid raamatuid, kusjuures mulle on ka pai tehtud raamatutega, väikeste kirjutiste eest. Viimane elamus on Katrin Johansoni „Läbikäidavad toad“. Olen saanud kingitusi ja ise kinkinud. Olen käinud kinos, kontserdil, teatris, tantsimas, kusjuures tantsimas ei olnud ma tõepoolest ammu käinud, aga sel suvel sain tantsu vihtuda Hellade Vellede, Smokie ja Terminaatori saatel. Minu käed on kudunud, heegeldanud, tikkinud ja õmmelnud, küll väikesi asju enamasti oma tarbeks, aga siiski... Olen saanud teistele nõu anda ja ise teiste nõu kuulda võtnud. Minu ümber on minu inimesed ja mina olen nende jaoks olemas, kes peavad mind oma inimeseks. Ja mis peamine, ma olen terve!!!

Mul on põhjust olla väga tänulik ja ma hoian seda iga jumala päev meeles!!!

Seda ilujuttu – kõik nii tore, nii tore – alustasin üleeile. Tänaseks on silmnägu lõhki, mokk paistes, otsaees verevalumid. Unustasin vist selle vanasõna ära,  et ära hõiska enne (õhtut) aasta lõppu :D Kohe tuli kuri karja. Piisas vaid ühest väikesest koperdusest, kui olin põlvili ja siis juba näoli maas. Esialgu oli valus, pärast ajas naermagi. Ma ei saa ise ka aru, kus mu käed olid, miks ma kätega oma nägu ei kaitsenud?  Igatahes pean selle häbi nüüd ära kannatama, olen ju nagu kas perevägivalla ohver või nagu viinaveaga naine :D Presidendi pulmadeks vist mu näolapp terveks ei saa.

Kui nüüd seda tänulikkuse juttu jätkata, siis võib mainida, et hea et niigi läits, kondid on terved ja teised kehaosad ka.