Kooli alguse puhul

Arvutasin siin, et 1. septembriks on astreid nopitud ja lastele kooli kaasa pandud nii paarkümmned korda. Mõned aastad vahelt küll vist sümboolselt, sest ilmselt ülikooli lilli kaasa ei võetud, gümnaasiumisse vast vanim laps ikka võttis. Teise kool oli lihtsalt selleks liiga kaugel.

Seekord olid jälle astrid, ning õnneks olid nad ka kenasti oma parimas õitsemise vormis. Nii et ikka oli emal ka pidulik tunne ja ikka oli ema see, kes hilistel õhtutundidel õpikuid paberisse pusis. Seda tööd ei ole ma kohe kindlasti nii palju aastaid järjepanu teinud, kui astreid noppinud. Tüdrukud olid ise tragid ja said üsna kiiresti hakkama jõupaberi ja teibirulliga. Poeglaps on aga tänapäeva laps ja ilmselgelt ära hellitatud. Hakkama saamisest ei maksa enam rääkida, küll saaks. Aga eks minagi olen see tüüpiline, kes läheb kergema vastupanu teed, ei viitsi vaielda ja puid-maid jagada. Nii et kes hellitab, ikka ma ise, ja isa ikka ka, ja vanaemagi pisut. Mis tähendab seda. et traditsioone ei riku ka meie armas vanaema, kes saabub alati esimesel septembril tordiga. Maitses väga hea. Üleüldse maitsevad kõik koogid liiga hästi.

Viimaste aastate ilmataat järgib oma traditsioone, kui saabub september, siis tuleb ära võtta kõik suverõõmud, k.a suvesoe. Ega seda sellel aastal just väga palju ei olnudki, aga ega kurta ei ole ka midagi. Minu jaoks sobis ajastus väga hästi. Eile korraldasin oma suveriideid, et mida ei kanna, see läheb silmaalt kaugemale. Ja kaugemale tuli tõsta ikka üsna mitmed seelikud-pluusid, mis selga sellel suvel ei saanudki, sest lihtsalt ei olnudki nende ilma.

Nüüd aga peame end uude rutiini sisse elama. Kella peale bussi peale, kella peale tööle, ei mingit jokutamise aega. Tahab täitsa harjumist, kui pikalt kodus oldud. Igatahes harjumatus on maksnud end kätte juba paari vimkaga.