Reeded, mis on Pärnu päralt

Viimased reeded on olnud Pärnu päralt. Ikka pikalt, hommikust õhtuni. Kohustused ja asjatoimetused ning aja parajaks tegemine – ja olidki terved pikad päevad möödas. Aega tegin parajaks lapse asjatamiste pärast. Imelik oleks ju üksinda autoga kodupoole kimada ja siis tema loksub bussiga järele. Seniks kondasime koos mööda poode, käisime söömas ja meil oli väga tore. Pesamuna aitas mul koduse riiuli jaoks õiget lauajuppi valida ja vedada, kusjuures täiesti nõuandja juba. Rääkimata sellest, et kindel tugi ja seltsiline kojusõidul. Ei kujuta ettegi kuidas need 30 minutit oleksin üksi pikas autoummikus oodanud, kui teel oli avarii ja liiklus ajutiselt suletud. Igatahes kõhedust tekitav olukord alati. Seda enam, et reede õhtuti on maanteel kohutavalt suur liiklus, tuled pimestavad ja alati on keegi, kelle jaoks sa liiga aeglaselt sõidad.  Minule paneb avarii nägemine alati pidurid peale ja nii ma pidurdasin oma hirmu ja 80-se sõidukiirusega pikka autokolonni. Kõigile minu taga olijaile see ilmselt nii ei mõjunud, möödakimajaid oli küll.

Kuna ootamise aega jäi veel üle, siis kõndisin randa - meri on alati kutsuv, seda enam, et ilmad olid ilusad. Istusin pingil ja lugesin Evelin Ilvese „Kirju“. Niimoodi rannas lugeda, mere mühina saatel, oli väga mõnus. Raamat ise oli nii ja naa. Kes Evelini armastavad, neile ehk meeldib väga. Minu jaoks oli seal väga palju rinna kummi tagumist: mina tegin; mina olin; mõtle, mille kõigega olen ma hakkama saanud. Küllap ta ongi hakkama saanud või vähemalt on osanud tähelepanu endale tõmmata, ja muidugi presidendiprouana avanes tal võimalus vormida endast stiilne naine.   

Pärast sellist mõnusat istumist ei olnud mõnus nädal aega kaelavalu ravida. Olen vist ikka õrnem kui lilleke. Minu hommikuselt ürituselt tänutäheks saadud lilleke elas ka terve päeva ootamist kenasti üle ja õitseb praegugi veel vaasis vaprasti. Kaelake aga sai ilmselt meretuule käest näpistada.