Lühike lugu

On teil mõni selline tuttav, keda tegelikult nagu teate, kuid kellest kõnnite mööda ja loodate, et ta teid ära ei tunne, sest piinlik on sellist inimest tunda. Minul on.

Käisime Selveris. Ma käin üldse tihti just Selveris. Harjumuse jõud ja nad ei koli minu arvates oma riiuleid kogu aeg ümber. Seekord tegime nii, et mees läks oma asjatoimetuste juurde ja mina lubasin siis niikaua olla poes ning kui ta veel peale minu ostlemist tagasi ei ole, mõtlesin istuda n.ö eeskoridoris pingil ja selle tarvis kaasavõetud raamatut lugeda. Poodi sisenedes märkasin seal pingil istumas ühte meest, keda tegelikult ju tean, aga tõepoolest tunda küll ei taha. Allakäigutee juba eelnenud allakäigust on olnud ikka märgatav. Keerasin pea teisele poole ja lootsin, et tema poolt äratundmisrõõmu ei teki. Õnneks ei tekkinud. Igatahes uurisin siis asju poes hästi kaua ja põhjalikult, et mitte sinna pingile istuma minna. Õues oleks külm olnud ja poekraam lisaks ka ju taga tarida. Olen üsna kindel, et minu kärusse sattus ilmselgelt pika kalkuleerimise, vaatamise ja tõstmise tõttu asju, mida kiirpoeskäigul kindlasti ostnud ei oleks. Õnneks oli minu mees tagasi juba siis, kui piimaleti juurde jõudnud olin. Pingile lugema ma ei saanudki minna. Ja minu „sõber“ oli ka sealt varvast lasknud juba.