Mõtlen, mis ei meeldi

Juuni ja juuli läksid vist vahetusse, tavaliselt on meil juuni selline vilu ja vihmane. Külm on. Olen enda ümber sättinud mitu kampsunit ning õhtul oli tuligi katlasse tehtud. Selline ilm ei meeldi, ainus mis sellest meeldib on see, et taimed saavad kastetud ja vihmakrabin plekkkatusel on ka mõnus ühtlane meloodia. Jätkan eilset ja lähen ilmast edasi ning mõtlen mittemeeldivale.

Kuigi olen enda arvates suhteliselt leplik,  on minulgi asjad, mis mulle ei meeldi: ja nagu eelmises postituses öeldud, meenuvad need mitte meeldimised kohe nipsust. Meem on vastandküsimused juulikuu Eesti Naise intervjuust Anu Rauaga, mida natuke kohandasin.

Piinlikum mälestus lapsepõlvest: meil olid külalised, isa sugulased mees-naine ja nende minust kolm aastat vanem tütar. Nad olid külakostiks toonud karbi sefiiri. Veidi hiljem tuli külla ka ema õde ehk minu tädi, kelle sülle ma nihelema jooksin. Tädi käskis mul sellele tüdrukule sefiiri pakkuda, aga kuna tädi saabusi hiljem, siis ta ei näinud, et ühe ringi ma olin juba pakkunud. Ütlesin kõva häälega: ta sai juba. Kõik pahvatasid naerma ja mina jooksin oma häbiga ahju ja seinavahel olevasse vahesse. Olin siis ca 6-ne.

Ebameeldivam tegevus: panni pesemine, ikka kipub jääma pesemata.

Koledamad sõnad: kui jutukäigus keegi kordab alatasa: „ma ütlen“,  siis kostub see nagu mina ja maailm.

Inimese, inimeste ebameeldivamad omadused: liigne targutamine, k.a kommenteerimine mis teistel kõik valesti on.

Ebameeldivaim hetk päevas: lõpetada õhtune kudumine, heegeldamine, lugemine, et õigel ajal magama saaks mindud.

Tüütuim argirituaal: hetkel on suvepuhkus, aga küsimine: „Kas sul on õpitud“.

Koledaim koht kodus: katlaruum, vajaks parema süsteemi loomist.

Koledaim koht maailmas: ilmselt sellist kohta ei olegi, kõik käidud kohad on olnud meeldivad. Aga kui viriseda, siis varahommikune Pariis oli täis ööelust jäänud prügi, mida küll usinasti kokku korjati ning ka kioski müüja ei olnud kõige sõbralikum tüüp.

Halvim viis end rahustada:  jätta see halb asi ainult enda teada ja mõelda, et küll läheb mööda.

Ebameeldivaim viis end liigutada: meie kodumetsas võpsikus trügida läbi risu-räsu, sest on puugid, ussid, sääsed, ämblikud ja muud ebameeldivused.

Mõttetuim raamat: „Ära mind unusta“, autori pseudonüüm on fil, raamat jututoa vestlusest. Ei äratanud mingeid muid emotsioone peale küsimuse: milleks see. Ja ausalt öeldes, lugesin vaid algust.

Film mille vaatamist kahetsed: telekast saab kanaleid vahetada, seega sealt mittemeeldivat ei vaata enamasti. Kui vaatasin „Avameri“ ja see lõppes nii kuidas lõppes, siis mõtlesin, et sellise pinge peale oleks ju võinud vähemalt lõpp positiivne olla.  Ulpisid mitu tundi ookeanis ja said otsa. Siis mõtlesin küll, et miks ma seda üldse vaatasin. Sama tunne jäi vaadates filmi „Täiuslik torm“.

Kunstnik, kelle loomingut ei mõista: olen suht kunstikauge, kui on maal, siis enamasti ma arvan, et on ilus. Ma ei mõista perfoomanseid, ei saa sellest tõmblemisest aru.

Ebameeldivaim lõhn: kütuse lõhn, küüslauk lõhnab ka halvasti, ja kunagi anti nuusutada ühte raipelille, millel oli väga ilus õis, kuid vänge hais.  

Mõttetuim kingitus, mis ma olen saanud: kährikumüts, see muutis mind kurdiks ja pimedaks ning vajutas juuksed pealigi ludusse.

Halvim kompliment, mis mulle on tehtud: tüüpiline orjameelne suhtumine.

Mõttetuim unistus: unistasin pubekana, kuidas mu vanemad kannavad moodsaid teksasid ja näevad välja väga ägedad. Täna ma tean, et nad olid tavalised lihtsad inimesed, korralike riietega, kuid see pubeka valehäbi, sellest ei jäänud ma puutumata. Ja ühtlasi mõtlen, et huvitav, kas minu lastel ka sellised unistused on?