Niidud, mets ja meri

Kuldne põld ja moonid

Täna võiksin kirjutada haigest istmikust, sest kimasin eile lapse rattaga, millel on see vastik kriipsulaiune sadul. Ma ei saa aru, kuidas sellise sadulaga üldse sõita saab? Tegelikult jutustan toredast kõnniringist, mis järgnes rattasõidule ja sõidust kodukanti.

Juuli on täisõites ja selleks et neid looduseõisi näha, tuleb koduõuest kaugemale minna. Koduõues on samuti ilus, sest õitsvaid lilli on palju.Aga lilled on need samad mis mullu, mõni isegi vähem, sest talv korraldas omad kahjud.

Teel olles kohtasin hulgim moone, angervaksa, mingit käpalist, hiirehernest, ohakatutte, karikakraid, naisetepuna, põdrakanepit ja õitsvaid kõrsi. Liblikakoloonia oli end sättinud veeloigu äärde, kas pidasid seal pidu, sõid ja jõid, või mis nad seal tegid, ei oska arvata. Aga tore oli, sest ilus oli ja ilus oli, sest õitsejad on ilusad, soe tuuleke puhus ning energiatase oli täpselt paras vaatamiseks, pildistamiseks, imetlemiseks ja imestamiseks: küll see meie maa on kaunis. Sellistel hetkedel unuvad vastikult pinisevad sääsed, valusalt hammustavad parmud ja muu ebameeldivus.

Nagu tähed, aga mitte taevas vaid maas.

 

Ühel varahommikul võtsin suuna kodukanti. Tee sinna on vinka-vonka ja alati kohtan teel olles midagi põnevat. Näiteks üks kotkas einestas teeääres. Kui pidurdasin, et kotka pildile ka saaks, tundis ta end häirituna ja tõusis lendu. Pilt jäi tegemata. Siis olid metsavahel oleva talu juures teeääres  üheskoos kits ja kasspoeg. Kits jooksis muidugi autot nähes metsa, kassike kössutas edasi. Mul oli küll tunne, et nad suhtlesid omavahel. 

Kuidas sa lilleke seia sattusid :) Üks käpaline

Meie kodutalu on täna nukker koht, kus elavad vaid pääsukesed, kuid põõsad kannavad vilja ja miskit ma endale ämbrisse korjasin ka. Mulle jääb alati midagi hinges kripeldama, kui ma ei käi koduküla rannas ära. Istusin seal juba õhtusse vajumas päevas ca tunni, leotasin varbaid, vaatasin linde ning tõdesin: kõik muutub. Meri on vast suht sama, isegi millimallikad olid vees (vahepealsetel aastatel ei olnud neid näha). Kuid ehitustegevus on jõudnud ka kõrvalistesse maanurkadesse ja sellest on pisut kahju.Samas peab see kõrvaline maanurk ka kuidagi end elus hoidma ja üsna sageli täidabki looduse tasakaalu häirimine seda eesmärki.