Jalpall on parem kui sõstrapõõsad

Minu jalgpall on päädinud enamasti vaid küsimisega õhtul: kes mängivad, kelle poolt oled, ja hommikul: kes võitis.  Ma ei ole nii suur fanaatik, aga natuke kursis olla tahaks küll. Ja mõnikord ikka jään vaatama ka, sest kui kord juba vaatama jääd, on päris huvitav. Meie saime vaadata ka vähemalt normaalsetel kellaaegadel, kuklapoolel olijatel tuli panna kell ekstra jalgpalli tarvis äratama.

Kuna hetkel on tõesti vastikult kuum ja seda kuuma on isegi minul, soojalembel, raske taluda, siis tubane jalgpall oli täitsa ok. Finaalist end loomulikult ilma ei jätnud ja vaatemäng oli lahe. Eriti see hästiajastatud Horvaatia värav. Olime muidugi Horvaatia poolt, sest väike riik, väiksem mängijate valik. Kuigi endal ei ole mul vähimatki kokkupuudet Horvaatiaga olnud, välja arvatud Minu Horvaatia lugemine. Prantsusmaal olen isegi metsa all maganud, ookeanis supelnud, kõndinud mööda  Champs-Élysées' avenüüd, imetlenud Eiffeli torni, käinud Biarritza nimelises linnas ja vaadanud ookeanikalade liigirikkust ning loomulikult olen lugenud prantsuse kirjandust ja Minu Prantsusmaad samuti. Kuid vaatamata kokkupuutepunktidele ei kuulunud minu süda eile Prantsusmaale, seega rõõmuhõiskeid ei järgnenud mängule. Läksin hoopis marju korjama. Põõsad on mustade sõstarde all lookas ja tuleb see tüütu tegevus ka ära teha.Jalgpall oleks hoopis parem kui mustsõstarde korjamine.