Solvumise saatel

Kui solvumised on solvutud, siis selginevad lõpuks mõtted ja saad aru, et ega solvumiseks nii väga suurt põhjust ei olnud. No tegelikult oli küll, aga kui hoolega mõelda siis teised ei pruugi olla nagu mina, s.t neil on võib olla teistsugused arusaamised, väärtushinnangud ja tahtmised. Minu jaoks on lubadus täitmiseks. Kui olen milleski kokku leppinud, siis enamasti ainult vääramatud jõud muudavad seda. Vähemalt peaaegu argine asjaolu seda ei muuda. 

Aga temal muutis ja mina solvusin. Sest minul oli mõte valmis pandud ja kujutlesin juba vaimusilmas kuidas me koos läheme ja oleme ning see oleks olnud tore. Tema võttis aga kätte ja viimasel hetkel teatas, et ei tule, kusjuures vabandus oli vägagi kehvake. Mina aga üksinda minna ei tahtnud. Milleks siis sõbrad on?! Uut sõpra viimasel hetkel ei olnud ka kusagilt sebida, sest hommikul teeb enamasti iga inimene päevaks plaani ja oma soovide pealesuruja ma olla ei tahtnud. Nii et jäi ära. 

Muidugi ei läinud sellepärast veel midagi untsu, sest mõtted saab ju ka ümber mõelda. Seega võtsin end kokku ja asusin tegutsema. Olen mitu aastat mõelnud kapis seisvale linasele kangale seelikumõttega, aga tegudeks ei ole läinud. Seega oli solvumist paras mahajahutada õmblemisega. Natuke mõõtsin ühte analoogset vana seelikut, meisterdasin lõiked ning riba-ribapeal ja ilma traagelnõela pistmata ta valmis sai. Korrusseelik on lihtne õmmelda, isegi minusugusel väheõmblejal. Kõik õmblemist vajavad kohad kinnitasin nööpnõeltega, vuristasin kokku ja valmis seeliku karkass. Dekoreerimine vajab veel ideid ja nende teostamise aega, seega pilt jääb hilisemaks. Loodan, et see ei valmi solvumiste kütkes, sest vastasel juhul saakski sellest üks suur solvumiste seelik.

Õmblemise taustaks mängis ETV ja üle said vaadatud vana hea „Siin me oleme“ ja „Pisuhänd“. Perepoeg ei jõudnud ära imestada, et kuidas see film saab peas olla. Aga vot saab, vähemalt see film, sest sellel filmil on haruldane fenomen saada mitte vaatamata jätta. Iga kord kui vaatad, siis naerad jälle ja ära ei tüdine. „Pisuhänd“ muidugi peas ei ole, aga on samuti korduvvaatamiseks sobiv.