Kevad ja viimane pingutus

Mida tehakse kevadel? Pereema teeb aiatöid, neid nüüd jagub, sest ilmad on soojad, maapind on ka meie õuel kuivanud ning saab edukalt labidatööd teha, muruniiduki tööd ja isegi kastmisetööd on veel käsil, sest õuevaasid on juba täis istutatud ja vajavad kastmist. Kusjuures lilli on kokku krabatud rohkem kui mullu. Hiljutisel ostmisretkel ühe kena taimekasvataja juurde läksin vaid mõttega osta üks ampel, aga välja tulin muidugi terve hunnikuga.😃 Õhtuti saab sääskedega võidu mütatud mis kole. Mulle meeldib see aeg, kui kõik tärkab, on heleroheline ja õievahus. Algused on alati toredad, siis jagub indu teha ja toimetada.

Ühel meil on aga üks teekond lõpusirgel. Ja selle tarvis perepoeg õpib, niivõrd kuivõrd muidugi, joonistab seni joonistamata töid ning kuulab ema kraaksumist. Mitte ei saa vaiki olla, kui tehakse nii palju kui hädapärast vaja. No midagi ehk ka pisut rohkem. Ja otseselt halvasti ei ole midagi. Aga millegipärast on nii, et tahad ikka parimat lapsest välja pigistada. Või üleüldse tahad, et kõik oleks viimse vindini ideaalne. Et ta tõuseb hommikul rõõmsalt, sätib ennast ja oma toa korda. Koolis paneb tähele, töötab kaasa. Käib trennis rõõmuga ja järjekindlalt. Tuleb koju, vahetab riided, õpib, hoiab asjad korras, loeb kohustuslikku kirjandust, mängib kassi ja koeraga, küsib ema käest: kas abi on tarvis jne. Aga kuna sellest ideaalprogrammist jääb üsna palju täitmata või õigemini on ema silmis veidi poolikult täidetud, siis kraaksumist on väga raske tagasi hoida. Mäletan küll omast käest, et liiga palju kraaksumine ei aita ning üritan mõelda 16-aastasele üldsegi mitteideaalsele minale. Kuid mõnikord unustan end ja tuleb see kole kraaksatus üle huulte. Et see ajalugu ka korduma peab. Ja need täitumata unistused, mis lapse kaudu saaksid teoks, sinna juurde. Viimane kraaksatus ikkagi veidi toimis 😂 Viimane pingutus ju enne uut :)

Lähen imetlen õievahus õunapuid ja teen aiatöid edasi, maandab mõtted ja rahustab meeli.