22. nädal

 

*Tööelu viib aegajalt kodust kaugemale koolituma, suhtlema. Ma ei teagi, kummal osal suurem osakaal on. Täna näis, et viimasel, sest nii südamest naerda pole ammu saanud. Mis meid naerma ajas, oli suisa jabur, aga oli väga lõõgastav suust välja ajada n.ö sooja vahtu, keerata kõigele vint peale ja siis lõkerdada pisarateni.

*Õhtuks olin läbi nagu läti raha ja peale telefoni skrollimise midagi ei teinudki. Meie kiisu valib mind viimasel ajal üha sagedamini pesaks. Täna olin pesa rõõmuga J

*Koer hakkas haukuma ja mõne aja pärast märkasin väravavahel ühte meest, kanistrid käes. Tõttasin vaatama, selgus, et härra on välismaalane ja tal auto radikas tühjaks jooksnud. Mees jäi koeraga kõnelema, mina läksin nirkusid täitma. Paraku minu veel ka võluväge polnud ja auto keeldus sõitmast. Minus aga tärkas väike mure. Ühest küljest tahad aidata, aga teisalt on pelg ka võõra ees, kui sa elad üksildases paigas: äkki tahab öömaja, äkki on katkine auto ainult kattevari vms. Kiitsin koera kena valvamise eest, sest päris hoovi härra ei julgenud tulla. Mõne tunni pärast saabus veel üks auto ja mees võeti kaasa. Minu vaatevälja jäi vaid katkine auto. Julgesin siis koera ka oma tööpostilt tuppa kutsuda.

*Hea peremees ei jäta koera ka sellise ilmaga õue, mina olin sunnitud. Vihma kallas usinasti terve päeva. Aga oli taas tore päev, sest spontaanselt sain juuksurisse mindud (ammu ootas mu peake seda), õnneloosis vedas ja õhtul tegime sõbrannaga ühe vihmase, kuid sportliku ringi. Kodus seadsin end tugitooli ning helistasin, lugesin, kirjutasin.

*Viisin taarat. Ma ei tea, kes seda toodab meil kodus. Mina mitte. Aga nii vist ütleks mulle kõik pereliikmed. Igatahes pudelite toojaid on rohkem kui äraviijaid.  Ühe naisega koos järjekorras olles tekkis meil midagi vestluselaadset. Mina nii suusoojaks ütlesin, et joojaid on, aga taarat ei taha keegi ära viia. Tema millegipärast tundis piinlikkust oma õllelembuse pärast: „Tunnistan ausalt, mina armastan õlut juua“. No jah, see „jooja“ kõlab natuke alkohoolik või nii, kuigi et ma nii ei mõelnud üldse, pole ju minu mure, kes mida joob, mida taaraautomaati viib. Vingerdasin jutu kuidagi ilusamaks, igatahes trehvasime korvipidi ka poes ja naeratasime üksteisele.

*Armastage ennast, armastage maailma, elu on alati elamist väärt - need olid Dan Raynoldsi sõnad. Mina kiitsin oma kambajõmme ja kaasat taevani, et minu unistus, Imagine Dragons sai teoks. Ma ei ole suurkontserdil kunagi käinud ja ei osanud midagi oodata. Arvan, et sain sealt kindlasti rohkem, kui unistadagi oskasin. Minu iga rakk ihus sai  läbi raputatud; hääl kähedaks karjutud vaatamata sellele, et sõnu ma enamasti ei tea; jalad kangeks tammutud; selg haigeks seistud; üleni vihmast kastetud saadud ning hing õnnelikuks tehtud. Lavashou oli võimas, laulja sümpaatne, valitud lood rokist ballaadini, mida toetasid eriefektid, jutustada oli lugu. Ja mina olin lummatud ning minu fännlus tõusis kõrgeimale levelile.