Neljapäev, 16. juuni 2022

24 nädal

 *Päevad on nii intensiivsed, et isegi elevust ei jõua tunda. Täna oli sportlik päev, esimest korda elus lennutasin ketast, olles ise selline mähh-tundetu-lendabkuidaslendab. Mingi viiruse märk vist, sest õhtul jooksis nina nagu vaevakasel.

*Vaatamata tilkuvale ninale olin töine, sättisin end sinna, kus kontakte vähe. Ei tea ju neid tõbesid.

*Koolikokkutulekul oli tunne nagu oleksin ajasillale astunud. Ühel pool mälestused ja teisel pool vananevad meie. Tüdrukutest mõni oli kaugelt vaadates tibi, aga lähivaatlus reetis. Mõni oli üldse pealevaatamisel tundmatu. Millegipärast olid nooremad kooliõed-vennad mälus tatikatena ja nüüd vaatad, et nemadki kortsus.😃😃😃

*Üritasin natuke rohida, natuke kududa, natuke lugeda. Kõike tegingi natuke, ainuke põhjalik tegevus oli telefoni vestlus eaka tädiga. Tema kategoriseerub minu lemmik telefonisuhtleja tiitli alla. Lihtsalt on tore ca 90 aastase terase inimesega maast ja ilmast arutada.

*Väsimus annab tänagi tunda. Kui üks öö on poolikult magatud, siis tuleb aega anda taastumiseks. 

*Kodus palju tööd teeb pisut närviliseks, tahaks rohkem nautimise aega. Raske on nautida rohtus peenraid, tolmuseid põrandaid, niitmata muru. Seega rohin, pühin, niidan ja ei passi niisama. Teatud mõttes on ka rohimine nautimine, sest töötulemus on nähtav. Aga sellist maaeluidülli nagu vaatab vastu klantspiltidelt ma endale luua ei oska. Tahaks, vist.

*Kütuse kokkuhoiu mõttes ei hakanud enne trenni koju minema. Olen alati olnud suur planeerija , läbi mõtleja, aga nüüd peab vist sellega veelgi süvenenumalt tegelema. Töö ja trenni vahel käisin kalmistul eelkäijate hauda korrastamas. Mina ei ole käitumisjuhiseid oma lastele minu lahkumise korral andnud. Kuid minu laps ütles, et tema küll oli oma kaasale kõnelenud oma soovidest. Ta küsis ka minult. Vastasin, et matke mind või põrandaliistude taha, mis mul sellest enam. Kas just nii, aga ei ole mõelnud. Peaks vist. Või kui vanalt oleks õige aeg mõelda? Hirmutav veidi. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar