Nädalaid 23

 

*Kannatage taas ära mu ümin – nii ütlesin ühele ja teisele. Vaatasin igal võimalusel kontserdil filmitut ja olen jätkuvalt lummuses. Saan aru, et igaüks ei saa aru sellest lummusest, kuid sellegipoolest rääkisin ühele lähedasele vanainimesele oma elamusest. Ta küsis, et kas hüppasite ka lavaees nagu telekast näitab, näpud püsti ja nii… Ütlesin, et muidugi. Vastuseks sain põlastuse. Ei lasknud seda endale seekord ligi, ja pealegi oli seda lihtsam teha, kui meeltes on muusika „Next to me“…

*Kavatsesin õhtul oma energia põllule rakendada, aga vihma tuli nii palju, et vajusin jalgupidi sopa sisse ja sinna paika mu kavatsused jäidki.

*Ootasime külalisi ja enne seda on teadagi mis J Muudkui korista ja keeda ja küpseta, tahaks ju näidata ikkagi oma virgemat mina. Ei ole veel igal seitsmel juhul läinud poest ostmise teed. Õhtu oli tore, sellised üks-ühele ja kaks-kahele vestlused mulle meeldivad. Tänulik taas!

*Viimased istutamised, vist. Õhtul oli vaja vanim llaps laagrist koju sõidutada. Esimest korda sõitsin neil teedel. Päris huvitav maastik oli pärast Järvakandi alevikku. Llaps oli puruväsinud ja mossis. Ja mina ei osanud seda mossi kuidagi parandada. Aga väsimus mõjub ju kõigile halvasti, seega lasime tal olla.

*Harju keskmine päev. Rõõmustas päike, soe ja hea raamat ja uued taimed. Olen nõrk. Käisin surnuaeda lilli ostmas ja muidugi oli koju tulles kaasas ka viis lille koduaeda. Kurvastas aga tuttava inimese pidev ving laste teemal. Miks sa töötad seal, kui nad nii halvad ja häirivad on? Minu arvates õigustatud küsimus. Aga ega ma talle seda öelda ei saa, sest pahandust pole ilma juurde vaja. Otse ütlemine tooks pahanduse majja, ja mis ütleja minagi olen.

*Head uudised on muusika hingele. On põhjust rõõmu tunda teiste inimeste õnne pärast. Lihtsalt rõõmustasin ja viisin selle täheks koeragi jalutama. Pole jälle kaua meie traditsioonilist rada mööda käinud. Loodus on nüüd sujuvalt end täis kasvatanud, roheline on omandanud oma sügavama tooni ning kõik oli tüüne ja rahulik. Korjasin kuusevõrseid kaasa kavatsusega need lapsele viia. Vitamiinid.

*Õhtul ütles äpp: 13,1 km ja 19621 sammu. Käisime Kakumäe kandis jalutamas. Ilusad aiad, rododendronite õitemeri, linnud laulsid kõrvulukustavalt, rahulik, kaunis ja kindlasti edukama Eesti kants. Meil neljal naisel oli tore, noorim magas kärus õndsat und ja mina sain käru lükata. No happy, mis muud!