Künklik tee kotini

Peaksin vist nime ära muutma ja olema oma elu kaja või midagi muud sellist, sest käsitööd minu postitustest leiab üha harvemini. Tegelikult ma teen küll, iga jumala päev teen midagi. Hetkel on käsil suurem asi, mille valmimine võtab aega. 

Ese, mis valmis sai, valmis jälle nagu liikumine mööda kivisid ja kände – üks samm edasi, hüpe kõrvale, siis taas könkadi-könkadi edasi. Nimel üks tütreke soovis kotti, saatis pildi ja puha. Tema ei tea käsitöö tehnikatest midagi, aga mina tuvastasin makramee ja seda ma ei oska. Otsustasin siis kududa, sest leidsin Clara Halliku raamatust ka analoogse mustri. Paraku aga see muster osutus koti jaoks siiski mittesobivaks. Tuustisin veel raamatuid, ja leidsin „Koekirjade varamust“ taas midagi sarnast makramee mustriga. See juba läks. 

Kudumine iseenesest edenes üsna kiiresti, kui välja jätta mõned unustamise kohad, mille parandamiseks pidin veidi harutama. Keerulisem oli materjali leidmine. Katsetasin ühte ja teist, isegi mingit peenikest nööri ostsin ehituspoest ja raiskasin tervelt 15.- euri, ise teadmata, kui palju kotile seda nööri kuluks ja  kas sellest ikka üldse kotti saab teha. Kuduma hakates tundus, et sobib kotiks küll, aga sellest ostust jagus vaid ühe kotipoole jaoks. Ühel reedel poissi oodates käisin Humanas. Sorteerisin seal kampsuneid ja silma hakkas üks paelataolisest lõngast kootud sviiter, mis seostus kohe koti kudumisega. Lähemalt uurides selgus, et on hästi harutatav. Nii et see üks kotipool nöörist jäi pooleli ja hakkasin uut kuduma harutatud sviitrist. Minu meelest tuli päris hästi välja. Nööri ost ka lõpuks päris kaotsi ei läinud, sest sellest sai sangad ja ääred heegeldatud. Kotisangad on nüüd parasjagu tugevad ja mittevenivad. Lapse soov oli küll musta värvi kott, aga loodan et sobib säherdune ka, mis lõpuks välja tuli. Lapsukest-rändurit on kodumaile oodata ja eks ma siis kuulen, kas sobib või jääb mulle endale, mis pole ka paha.