Natuke tammsaarelikkust ja kena kevad

Looduses on praegu niipalju nii ilusaid värve. Kõik tärkab silmnähtavalt. Isegi kodust äraoldud paari päevaga olid lilled peenralt jõudsalt sirgunud. Nii see on igal kevadel. Ega seegi teistmoodi ei ole. Samad tööd, sama kiire ja sama ilugi – selline tüüpiline ringlemine.

Istutatud on nüüd küll kõik, mis istutamist vajasid. Eile jagasin püsikuid ja istutasin neid laiali ning tõin ühe armsa ja ülitööka naise juurest suvelilli juurde. Ikka selleks, et suvel oleks ilusam olla, mehele ütlesin, et koeral oleks ilusam õues olla 😊. Sest ega meie õiteilust just paljud osa ei saa. Õhtuti ise ikka saan. Mõtlesingi, et kas see ülitöökas naine leiab aega ka oma kätetöö nautimiseks. Kahtlane see jõudmine. Imetlen neid töökaid inimesi, kes suudavad jahmerdada juba poolest talvest kasvuhoonega: kütavad, külvavad, kastavad, pikeerivad, istutavad, rohivad – nii et kevad on üks töö, töö ja töö. Sissetulek kindlasti ka, kuigi see on ka ainult hooajaline. Kõrvaltvaatajale võin mina ka tubli olla, aga sellist koormat mina küll kanda ei jõuaks. Seega kummardan alati sügavalt sellise töö ja hoole ees. Vaid niipalju on minus seda tammsaarelikkust.

Kuna mina teen sellist tööd vaid oma iluks ja lõbuks, siis on aega ka veidi mängida. Ega muuks ei saa nimetada arbuusi ja meloni jm sellise kasvatamist. Olen täheldanud, et noored traditsioonilise asemel armastavad katsetada uusi asju. Minu laps on linnas rõdupotipõllumees, seega on väikest viisi tammsaarelikku põllumehe vaimu temaski. Selle tarvis ostis ta kokku igasuguseid imelikke seemneid, mida jagas lahkelt mullegi. Nii et tärkamist ootavad spargel uba, vesi-melon ja mingid maitsetaimed, mille nimesid kõiki ei mäletagi. Kusjuures ühest potist ei teagi ma midagi oodata, sest olen sildi kogemata märjaks kastnud ning kogu külviinfo on kaduma läinud. Nii et kui sealt midagi tärkab, siis ma vist ei tea, mida sööma peaks hakkama, kas juurt või vart.😃