See kodu ja meie kodu ehk mujal võib olla on parem

See koht kus perepoeg käis, oli ilmselt see koht, kus on hea, sest meie seal ei ela. Kui meie seal elaksime, siis võib olla leiaks mõne tibatillukese vea ka, mis muudaks selle koha võib olla mitte nii ülitoredaks. Igatahes oli see kodu olnud väga väga ilus. Ütlesin, et meil on ka tegelikult ilus ju. No on jah, vastas poeg, aga nii ilus ei ole. Kui ma ise hoolega mõtlema hakkasin, siis tegelikult oli ka näiteks H juures pealtnäha ilusam kui meil. Igatahes imetlesin väga, väljendasin seda ohhetades ja ahhetades, kuid südames siiski ei kadestanud. Seal oli tunda sisekujundaja kätt ja rahakotipaksust ning vau oli tõesti. Meil on seatud asjad isekujundamise teel ja võimalused ning ka soovunelmad on olnud alati tagasihoidlikumad. Lihtsalt ei näe mõtet asjade nimel väga suurt pingutust ja ega ei oska ka teadlikult värve ja stiile kokku sättida, või vähemalt arvan end mitteoskavat.  Perepoeg teatas, et saab ka kord sellise külastatud koduga sarnase maja omanikuks. Unista suurelt!

Minu unistuses oli kunagi oma korter, sest korterielu tundus hoopis kutsuvam kui majaomaniku elu. Ilmselgelt oli asi selles, et minu kodumajas tuli vett tuppa vedada, kempsu peaaegu õue minna, puid tassida, käsi kausis pesta. Milline laps ikka samasugusest elust unistab, kui sõbrannad elasid korterites ja pesid käsi kraanist voolava veega. Nüüd on ka meie maja mugavused pea samad, mis korterites, vaid ehk selle vahega, et soe tuleb tuppa ise tekitada. Aga ilul ja mugavustel on nüüd suur vahe, see mis on mugav, ei ole automaatselt ilus. Ja ilul ja ilul on ka vahe. Mõni kodu on kohe selline, et astud sisse ja eriline aura võtab sind vastu. Teine on ka ilus, aga liiga stiilne, külm ja kõle. Oma katusega peakohal olen siiski rahul, mis siis, et mõni või paljud asjad tunduvad teistel ilusamad. Miski motivatsioon peab olema, mis sunnib edasi liikuma 😊